Hälin ja raev – William Harrison Faulkner

“Hälin ja raev” on Faulkneri neljas romaan. Ei ole teada selle raamatu inkubatsiooniperioodi pikkus, mis võis kesta mitmeid aastaid, küll aga on andmeid, et käsikiri valmis kuuekuulise pingelise töötamise järel 1928. aastal. See oli raske ajajärk noore kirjaniku elus: kaks esimest romaani olid talle väga vähe sisse toonud, kolmanda avaldamislepingu tühistas kirjastus. Laua taha istudes loobus Faulkner, nagu ta hiljem ise tunnistas, igasugusest muretsemisest selle pärast, kas töö kirjastajatele meeldib või ei, ta lihtsalt kirjutas, kirjutas “südameverega”, pani sellesse iseenda. Ja küllap just sellepärast saigi “Hälinast ja raevust” kirjaniku lemmik – raamat, mis “valmistas mulle suuremaid hingepiinu”, mille vastu “mul on kõige hellemad tunded”.
Jean-Paul Sartre nägi “Helinas ja raevus” metafüüsilist romaani ajast. Irving Howe leidis, et tegemist on sotsiaalse romaaniga, mis kirjeldab ühelt poolt ühe perekonna ja teiselt poolt Ameerika lõunaosariikide allakäiku. Nene kahe, peaaegu vastandliku tõlgenduse vahele mahub veel palju teisigi, sest raamatu haare on tõepoolest hämmastavalt lai ja lubab, nagu näiteks Shakespeare´i näidendid, arvukalt erinevaid seletusi. Enamik uurijaid on toonitanud tõsiasja, et romaan dramatiseerib langust, mandumist. Traagiline kaotustunne on igas osas, peaaegu igas stseenis nii valdav ja painav, et selles võib tõesti näha romaani olulisemaid teemasid.

Raamat ilmub sarjas Varamu