Harmoonia võimalikkus süsteemis inimene – keskkond – ühiskond – Peeter Vissak, 2003

Käesolevat raamatut koostama hakates ei teadnud keegi, milliseks ta täpselt kujuneb. Soovisime esile tuua need eluvaldkonnad ja aspektid, mille kaudu inimene suhestub ümbritsevaga ja mille kaudu tal ühtlasi oleks võimalus elada oma elu harmooniliselt. Millised võimalused tal selleks on? Kas piisab ainult heast tahtmisest, meelekindlusest ja õigesti paika pandud elusihtidest või on olemas ka objektiivne reaalsus, mis teeb oma korrektiivid? Millised on üldse lood inimühiskonna ja kogu looduskeskkonna harmoonilise arenguga?

Harmoonia on nähtus või seisund, milles looduslik keskkond on ilma suurema vahelesegamiseta aegade jooksul püsinud. Looduslik tasakaal – elamine, paljunemine, toitumine ja toiduks saamine, surm – niisugune on ring, millel tiirlevad kõik elusorganismid tänud soodsatele asjaoludele ja päikeseenergiale, mida on seni piisavas koguses saada. Teed selle tasakaalu saavutamiseks võivad ehk näida paiguti julmad, kuid elu tekkimine tõi endaga paratamatult kaasa ka eelduse elu lõppemiseks. Lõpptulemusena on loodus ikkagi süsteem, mis püsib dünaamilises tasakaalus, seega säilitab iseenda säilimise huvides harmoonilise seisundi.