Jeruusalemm I-II – Selma Lagerlöf

1. osa: Dalarnas
2. osa: Pühamaal

Käesoleva suurteose käsitlusalaks on talupojaelu Rootsi lähemas minevikus. Huvi tulipunkt koondub vanimale talunikesuguvõsale kogukonnas, Ingmaripoegadele, kes mitmesugustel põhjustel on kaotanud oma endise pärisomandi, säilitades tugevaina vaid perekonna vankumatud vanad traditsioonid.
Suguvõsa viimane järeletulija, noor Ingmar, asub talu tagasi võitma, loobudes selleks koguni oma armastatust ja naides rikka mehe tütre. Varanduse tagasivõitmine aga ei vabasta teda igatsusest kaotatud armastuse järele ega südametunnistuspiinast armastatule valmistatud kannatuste pärast.
Selle isikutragöödia taustana kujutatakse paikkonda vallanud lahkusu arenemist võimsaks liikumiseks, mis kulmineerub massilises väljarännus Pühale maale.

Romaani teine köide kujutab väljarännanud rootsi talupoegade elu Pühal maal. Unistatud Jeruusalemm osutub kirevaks, räpaseks Idamaa linnakeseks, milles keeb väiklane võitlus igasuguste, kõigist maailmakaartest siia kogunenud ususektide vahel. Rootsi koloonia satub siin üldise tagakiusamise alla, kaotab hulga oma liikmeid taudide läbi, kuid püsib koos ja on õnnelik, tohtides elada maal, millel on kõndinud Lunastaja.
Romaani peaintriigi jätkuna kujutab romaani teine osa Ingmaripoja saabumist Jeruusalemma, kus ta oma hüljatud kallima tagasi kodumaale kavatseb viia. Teos lõpebki nende kahe tagasipöördumisega kodumaale – küll koos, kuid selleks, et seal elama hakata kumbki eraldi.