See on esimene osa tema Eesti ristiusustamisest jutustavast triloogiast, millesse kuuluvad veel “Toone tuuled üle Maa” (1958) ja “Koju enne õhtut” (1964), algab muinasaja lõpust, jõuab esimese köitega Sigtuna vallutamiseni (1187), teisega saarlaste ristimiseni (1227) ja pühendab viimase osa autori kodusaare Hiiumaa asustamisele.
Triloogia peategelaseks on Tabelinus, keda Henriku Liivimaa kroonika nimetab kolmel korral, mainides, et Pudiviru vanema olid “meie omad Ojamaal ristinud”. Romaan juurdleb selle üle, kas Eesti ristimine 13. sajandi alguses võinuks minna ka vägivallatult. Kas sõda jääks tulemata, kui võtaksime usu ise vastu. Ühelt poolt saab Tabelinusest küll kahestunud identiteediga inimene. Teisalt aga ei lähe ristimisega tema jaoks kaduma ka endine kogukond ega esivanemate vaimudki. Nõnda jääb teosest kõlama usk sünkretismi ja kohanemise võimalikkusse.
See Ain Kalmuse ajalooline romaan käsitleb meie kodumaa üht heroilisemat perioodi. Teos algab piiskop Alberti võõruspeoga, kus vangistatakse Liivi maavanemad, ja lõpeb Tallinna lahinguga ning linna vallutamisega taanlaste poolt. Peategelaseks on autori eelmisest romaanist “Jumalad lahkuvad maalt” tuttav Tabelinus, kes elab läbi sügavaid pettumusi ja irdub ristiusust. Tema saatus ongi romaani tulipunktiks, millele ajajärgu dramaatika moodustab ereda tausta.
