Eduard Vilde rikkalikust eepilisest loomingust said tema esimesteks romaanideks «Teravad nooled» (1885), «Kaks sõrme» (1887), «Kuhu päike ei paista» (1888) ja «Röövitud tiivad» (1892), millest viimased kolm moodustavad olulise lisa kirjaniku hilisematele, sagedamini ilmunud ja rohkem tuntud romaanidele.
“Kaks sõrme” on veel noore, 22-aastase autori julgelt käsilevõetud psühholoogiline romaan, mis kohati naiivsete ja šabloonsete kirjanduslike võtete kõrval sisaldab rohkesti õnnestunud kirjeldusi peategelaste hingeeluliste nihkumiste arenemisest omapärases käsitluses esitatud armastuskolmnurgas.
“Kuhu päike ei paista” oma esimeses osas on põnevalt ülesehitatud kriminaalromaan, mis esitab ka haaravaid pilte elu vaestelaste tagahoovi-elust. Hiljem nihkub tegevus peamiselt mammonaorjuses kalgistunud kapitalistliku tõusikuperekonna miljöösse, kusjuures kogu aeg käib kirjaniku poolt idealiseeritud tegelaste võitlus ülekohtu paljastamiseks ja tõe ning õigluse jalule seadmiseks.
“Röövitud tiivad” on romaan, mis veel enamgi üllatab lugejat kirjaniku meisterliku jutustamisoskusega, põnevate situatsioonide ja konfliktide ülesseadmise ning lahendamisega. Teose algul nagu proloogina antud, minevikus toimunud kuritöö toob raskeid tagajärgi eriti asjaosaliste järeltulijate vahekordadesse. Ühiskonnakriitiline joon selles teoses on juba silmapaistvalt tugev.
Raamat sarjast Eduard Vilde teosed
