Peeter Vihma tegi vabatahtlikutööd Keenias. Ja on kirjutanud sellest ühe eheda raamatu. Koos slummide, hašiši, puskari, pohmelli ja mõttetu tööga. Peetri juttudes ilmub meie ette galerii värvikaid mustanahalisi ning õlut lürpivaid või maailma parandavaid valgeid õnneotsijaid. Ja need kaks maailma – must ja valge – on endiselt teineteisest nii pagana kaugel.
Oma raamatule alapealkirja pannes on Vihma – elukogemuse võrra rikkam ja mõnegi illusiooni võrra kibedalt vaesem – leidnud, et ta kukkus vabatahtlikuna läbi. “Kuskil kehvemas kohas vabatahtlikuks käimist võiks võtta kui noore inimese ettevõtmist, mis tuleb lihtsalt ühel eluperioodil ära teha,” kirjutab ta samas. Kui kas või iga sajas vabatahtlikuks läinu tuleks tagasi sellise raamatuga, pole kellegi jaoks olemas mingeid läbikukkumisi.
