Keegi ei kuule meid. Eesti lugu – Valev Uibopuu

Va­lev Ui­bo­puu ro­maan il­mus pa­gu­lu­ses 1948. aas­tal, see­ga vaid mõni aas­ta pä­rast Tei­se maail­masõja lõppu. Teo­se aeg­ruum on sel­gelt pii­rit­le­tud: see kir­jel­dab ühes Ees­ti väi­ke­lin­nas aas­ta­tel 1939–1941 aset leid­nud sünd­mu­si. Kui­gi lin­na ni­me ro­maa­nis ei ni­me­ta­ta, mõis­tab lu­ge­ja kii­res­ti, et pii­ri­lin­na­ke­se ees­ku­juks saab ol­la üks­nes Val­ga. Just seal oli­gi Ui­bo­puu 1930. aas­ta­te lõpul ela­nud ja aja­kir­ja­ni­ku­na töö­ta­nud. Se­da, et kir­ja­nik tun­neb väi­ke­lin­na olus­tik­ku ja tüpaaÏe häs­ti ning os­kab neid ka tund­li­kult eda­si an­da, on tun­da ro­maa­ni igal le­heküljel.

Raamat kuulub sarja: Eesti lugu 28