Kõrboja peremees – Anton Hansen Tammsaare,1967

Anton Hansen Tammsaare romaan «Kõrboja peremees» on uuema eesti kirjanduse silmapaistev saavutus. See on kõrge kunstilise tasemega realistlik teos, ilma ühegi kiremõrvata, ühtlasi romantikaga elustatud psühholoogiline romaan. Ta on esijoones sügavate elamustega haarav higeelu-käsitlus, kusjuures sündmused ja konfliktid on ühiskondlikele vahekordadele rajatud ja nendega lahutamatult seotud.
Teos sai oma esmakordsel ilmumisel 1922 kohe elava tähelepanu osaliseks.

Kõrboja peretütar Anna kuuleb oma vanalt isalt, et kui tema kodutalu endale ei võta, läheb see võõrastele. Kuid perenaisest üksi on vähe, talu vajab ka peremeest, seda enam, et Anna on aastaid linnas elanud. Siin saab ta uuesti kokku Katku Villuga. Nende teed on omal ajal lahku läinud siis, kui lapsemängud otsa said. Villu on endiselt äkilise loomuga ja Anna endiselt isepäine. Kuid nüüd on nad täiskasvanud, ja mida enam võõristab neid külarahvas, seda enam tõmbab neid teineteise poole.

Raamat põhineb Katku Villu ja Kõrboja Anna traagilisel armastuslool. Selles loos kõik sõlmub ja põimub, iseloomud on pidevas sisemises liikumises. Villu elab tõusude ja mõõnade kaupa, ei leia enesele kusagil asu või näpsab saatus võimalused endaga rahul olla, petab ennast. Tema tahtmistes ja tegemistes on kõik inimlikud tundevarjundid naiivsest optimismist ja uljast käegalöömisest kindla, eneses varjul hoitud veendumuseni iseendast ja oma kohast. Anna on loomult rahulikum ja elu nägemises sirgjoonelisem, determineeritum. Ühes teatavas kindlas, aga raskesti sõnastatavas mõttes on nad isegi sarnased. Paljugi sõltub minevikust, sellest, mis nende vahel on olnud…

… «Jooge veel,» käsib Kõrboja perenaine, «jooge, niipalju kui läheb, niipalju kui on.»
Ja Katku Villu joob ning joob, vaevalt on ta kunagi korraga nii palju joonud kui täna, kus ta bKõrboja perenaisele tõotas joomise alatiseks maha jätta. Aga täna joodab teda Kõrboja perenaine ise, tema ise ulatab Villule pudeli ja seisab tema ees vaadates, nagu kardaks ta, et Villu ehk muidu ei joo.
Kõrboja perenaine mõtleb muistki asjust, ta mõtleb sellestki, kuidas Villu võimalikult ruttu ja hästi hommikusele rongile saaks, ning sellepärast saatis ta Miku ja Jaani koju hobuseid rakendama suure vedruvankri ette, millega peavad sõitma Villu ja Mikk, kuna Jaan kutsarit peab mängima. Mikk peab ühes Villuga sõitma, sest Villule on abi tarvis ja Miku omagi pea on sedavõrd katki, et ta peaks ennast arstile näitama. Katku hobusega sõidab Villu teelahkmele, suure männi alla, ja seal peab teda ootama vedruvanker, nõnda tahab Kõrboja perenaine, tahab Katku Jüri tahtmise vastu, sest Jüri arvab, et küllap temalgi veel hobune ja vanker leiduvad, kes poja vaksalisse võivad sõidutada, kui Jüri ise ohjad ja piitsa enda kätte võtab. Aga Jüri ei saa täna oma tahtmisega Kõrboja perenaise vastu, sest perenaise poolt on Villu ema ja Villu isegi, kes vahetevahel läbi hammaste sülitab ja kirub:
«Küll, kurat, valutab!» …