Kuidas ma iseseisev olin – Juri Sotnik

Sotnik vaatab elule lõbusa, siiralt inimestesse uskuva inimese silmadega. Ta teab, et meie nõukogude elu aitab inimestel kasvada oma ala asjatundjaiks, headeks, tugevateks ja üksteise vastu tähelepanelikeks. Sotnik ei varja lugeja eest, et meie keskel on ka veel küllaltki näruseid ja viletsaid inimesi, nii suuri kui väikseid, et tuleb veel ette lobamokki, valevorste, argpükse, isekaid, ninatarku, harimatuid ja väiklasi logardeid.
Sõidab ju näiteks vagunis, kus ühel Sotniku kangelasel – vapral ja väsimatul noorel naturalistil – on kooli elavnurga jaoks kaasas purk rästikuga, igasuguseid inimesi. Ning juhtubki seejuures üsna ebameeldiv lugu, mis peaaegu kipub halvasti lõppema… Ent kui te selle jutu läbi loete, näete ise, kui hästi, täpselt ja mitmekülgselt oskab erinevaid inimesi, üksteisele mitte sarnanevaid iseloome kujutada kirjanik Juri Sotnik, kes on kindlalt veendunud, et häid, elu mõistvaid, laste kasulikesse ettevõtetesse tähelepanuga suhtuvaid, abivalmis inimesi on kaugelt rohkem kui argu enesearmastajaid ning et viimasedki pole alati lootusetud, vaid on suures enamuses parandatavad.