Louis Armstrong – James Lincoln Collier

Ta oli väike mustanahaline poiss, kes mängis kooruva värviga majalobudiku tolmuses tagahoovis ühe põiktänava lõpus sajandivahetuse New Orleansi slummis.

Ta oli Ameerika ühiskonna absoluutses põhjas – ainult koerad olid veel alamal, ja isegi palju koerad Ühendriikides elasid paremini kui tema.

Aga see väike poiss, kes mängis tolmus, oli geenius. Ta ei saanud eluski tõelist muusikaõpetust, oli liiga vaene, et osta endale oma pill, selle sai ta alles siis, kui oli seitseteist aastat vana; nooti lugema õppis ta, kui oli üle kahekümne, ja kogu oma pillimehekarjääri jooksul mängis ta nii vale tehnikaga, et rikkus täielikult ära oma huuled. Ent ometi muutis ta muusika loomust Ameerikas ja ka suuremas osas ülejäänud maailmast.