Vilde parimaks teoseks peetav ”Mäeküla piimamees” (1916) on jutustus vaesest talupojast Tõnust, tema iseteadvast naisest Marist ja rikkast mõisahärrast.
Kirjanik kujutab siin manduvat mõisnikku von Kremerit, kes tunneb esiisade võimu käest ära libisevat, kuid kes seepärast ei ole veel sugugi oma «õigustest» loobunud. Ei, niisuguse degenereeruva mõisniku egoistlik nurjatus tundub veelgi eemaletõukavam, veelgi julmem. Kremer sõlmib lepingu oma vaese, kuid rahaahne talupoja Prillupiga, andes omalt poolt tulutoova piimamehe koha ja nõudes vastutasuks Prillupi naist Marit.
Prillup, see kehv ja orjahingeline talupoeg, on niisugusest «kergest» rikastumisvõimalusest otse joovastuses. Igasuguste vahenditega püüab ta Marile selgeks teha, et see nõustuks Kremeri tingimustega. Ja kui lõpuks leping on sõlmitud, selgub üsna ootamatult, et just Prillup ise ei ole rahul – naise jagamine läheb talle raskeks.
«Mäeküla piimamehes» on Vilde rohkem kui üheski teises oma töös osutanud tähelepanu inimese psühholoogiale. Valitud tüübid on huvitavad, tekitades probleeme ja äratades mõtteid. Kõige suuremaks saavutuseks romaanis on kahtlemata Mäeküla piimamehe Prillupi kuju.
