“Maracoti sügavik” pole ehk sedavõrd klassikaline tekst, kuid omajagu teedrajavat tähtsust omab ka see ning kindlasti on antud romaan mäekõrguselt üle kõigist teistest Arthur Conan Doyle ulmeromaanidest, «Kadunud maailm» loomulikult välja arvatud.
“Me nihkusime aeglaselt üle kuristiku serva. Et pimedus ei olnud meid rünnakust päästnud, siis lülitasime uuesti valguse sisse. … isegi kambri sisemuses kuulsime purunevate traatide naksatusi ja hetk hiljem olime teel enda all haigutavasse tohutusse sügavikku.”