Meelis – Enn Kippel

Noorsoojutustuses „Meelis“ kirjeldatakse Lembitu poja Meelise ja Vene vürst Vjatško võitlust saksa ristirüütlite vastu. Kui Vjatško oli tõesti ajalooline tegelane, siis Meelis on kirjanduslik väljamõeldis. Tervelt pool sajandit (1940–1990) kasutati seda teost eesti ja vene rahva sõpruse propagandistliku näitena. Romaanile vajutab oma pitseri tema kirjutamiskontekst – Enn Kippel oli Eesti kaitseväelane, kes tegi 1940. aastal koostööd Nõukogude okupatsioonivõimudega ning sai 1. diviisi poliitjuhiks. “Meelis” on Enn Kippeli noorsoojutt, mis ilmus 1941, aasta enne Kippeli surma. See noorsooromaaniks nimetatud teos on ilmselt üks kolmest raamatust (koos Metsanurga „Ümera jõel“ ja Bornhöhe „Tasujaga“), mis on enim mõjutanud eestlaste ettekujutust oma varasemast minevikust.

“Meelis” viib lugeja 13. sajandisse, muistsete eestlaste vabadusvõitluse aega. Meelis oli Sakala maavanema Lembitu üheksa-aastane poeg. Ühel päeval jõuavad ka Lehola külla raudrüütlid ja preestrid. Lisaks ristiusule tulid rüütlid rahvast röövima. Pärast pikka ja verist lahingut võtsid nad kaasa kõik linnuseõuele aetud veised ja lambad ning vilja- ja söögivarud. Selleks, et Lembitu usust ei taganeks, võtsid röövijad kaasa Lembitu poja Meelise. Meelis viidi Väina jõe suudmele püha Nigula mäele ehitatud Dünamünde kloostrisse. Seal anti talle uueks nimeks Bernhard. Sealt võtavad saarlased Meelise ja tema kaaslased laevale ja lubasid nad peale sõjakäiku tagasi koju toimetada. Läbi erinevate seikluste jõuab Meelis Taani. 1219. aasta varakevadel pöördus Meelis koos Taani kuninga laevaväega kodu poole ja  jõuab lõpuks koju Lehola linnusesse. Meelis koos vürst Vjatškoga hukkusid lahingus ordurüütlitega Tarbatu lähedal.