Meri – Friedebert Tuglas 1966

Friedebert Tuglase lühipoeem.

1906. aasta algus. Revolutsiooni tõusulaine oli sedapuhku tagasi löödud. Terrorile toetuva tsaarvalitsuse seisund paranes iga päevaga. Maad painas sõjaseadus, toimisid karistussalgad ja välikohtud. Tallinna Toompea vangla vahialused loeti tollal poole tuhandeni. Meie paarikümnemeheline kamber oli lossi väliskülje ülemisel korral. Selle aknast õnnestus vahel heita pilku linnale ja pisut merelegi. Eriti ahistavad olid ööd. Lamp ukseavas heitis räpast valgust naridel ja põrandal lamavaile vangidele. Koridorist kostis sõduripüsside tärinat, raskeid samme, lukkude raginat. Ja siis jällegi vaikus. Aegajalt lõid talvised tuisuhood aknasse. Paaril säärasel ööl visandasin ma oma lühipoeemi “Meri”. Ma ei otsinud sõnu, nad tulid ise. Neid dikteeris kohutav aeg, selle ahastuslik-trotslik meeleolu. See polnud kirjandus, vaid vormi võtnud elamus ise. Vanglast vabanedes tõin need pakkimipaberile visandatud read salaja kaasa. Elades paar kuud hiljem võltsnime all Peterburis, püüdsin neile mingit kindlamat kuju anda. Sellest on nüüd möödunud kuuskümmend aastat. Nii meie elu kui ka selle kirjanduslik kajastus on vahepeal tundmatuseni muutunud. Kuid näib, nagu oleks sel nooruskatsel veel järgnevatelegi sugupõlvedele midagi elavat öelda olnud. Olen need read nüüd jälle kirjanduslikule ümberkohendamisele alistanud. Oleks seejuures ometi ohtlik meie tookordse keele ja autori enese abituist eeldusist liiga kaugele minna. On siiski olulisem ajastu tunde ja mõtte siiruse säilitamine. Ja siin sõnastatud meeleolud haaravad mind veel praegugi.