Misjonäripoos – Justin Petrone

Lühilugude kogumik, mis kajastab Eesti elu läbi kohaneva välismaalase silmade. Jutukesed räägivad mobiilidest ja ahiküttest, jobudest ja joodikutest, Eesti verest ja välismaa meestest, hapukurkidest ja tuumatalvest, verivorsti- ja süldinaljadest, kuulsusest ja püksilukust, nõuka-nostalgiast ja kalapäevast, lõbutüdrukutest ja pornosõltlastest, rasedusest ja dementsusest, kolimisest ja remondist, rõivastest ja hõimudest, saladustest ja saunasüütusest, narkosõjast ja lendavast diivanist, Facebookist ja vuajerismist. Autor ei pääse mööda ka Liis Lassist, Marju Lauristinist ning muudest tähtsatest tegelastest, näiteks Jänksist ja Mustikust.

Tema hulluverd naine asutas kirjastuse, millel hakkas hästi minema. Liiga hästi. Mees aga otsustas hakata haritlaseks. Väga kaua see talle pinget ei pakkunud, kuid vähemalt kohtus ta ühe innustava haldjaga. Seejärel proovis mees kätt poliitikute hulgas liikudes, kuid seegi ei tundunud talle õige valikuna.

Ning ta langes depressiooni. Sel maal oli liiga palju joodikuid ja neonatse, lisaks kõik need hiired, kirbud ja jää… Nendest probleemidest raamatute – menukite! – kirjutamine paistis tema hinge rahu toovat. Ta arvas, et oli leidnud oma niši, temast sai kirjanik romantilises väikelinnas, keset kohvikuid ja värvikaid tegelasi.

Kõik see varises aga üleöö kokku.

Justin Petrone uue raamatu tegevus käib peamiselt kahes Eesti linnas – folgilikus Viljandis ja ülikoolihõngulises Tartus –, alates aastast 2007 (mil olid pronkssõduri rahutused) kuni aastani 2013 (mil ta lahkus Eestist üldrahvaliku skandaali saatel).