Nähtamatu. Inimjumalad – Herbert George Wells

H. G. Wells asetab «Nähtamatus» sõrme teaduse kõige haavatavamale ihulapile. Teadlane-füüsik, kel läheb korda muuta end nähtamatuks, ei varjagi, et uus olek annab talle võimu ja vabaduse, mida ta tavalise inimesena, vaese laboriassistendina, elu sees ei saaks nautida. Oma armetu maise saatuse eest otsustab ta nähtamatuse varjus inimkonnale kätte maksta. Wellsi «kuri teadlane» sai inimkonnavastase tegevuse eest oma teenitud karistuse. Mida teadus aga tuvastaks – kas tänapäeva teadust juhivad ja valitsevad head või kurjad vaimud?

Romaanis “Inimjumalad”  manab ulmekirjanik me silme ette kauge tuleviku ideaalriigia. Väike inglise seltskond, kes oma autodega maanteel sõites satuvad teadusliku eksperimendi tulemusel ootamatult paralleelmaailma Utoopiasse – osutuvad omamoodi pagulasteks, kes põrkavad kokku enda omast koguni mitu tuhat aastat kaugemale arenenud tsivilisatsiooniga. Vastuvõtt on igati külalislahke ja esimesed mõttevahetused kõigiti viisakad, Maa esindajad esialgne üllatus ja imetlus kõrgema tsivilisatsiooni vastu asendub üsna pea umbusu ja kahtlustustega. Wells kujutab psühholoogiliselt veenvalt maalaste ebalust, võõristust ja vastumeelsust, mis kasvab ootamatult kärmelt üle pimedaks agressiivsuseks ja vallutushimuks.