P. Loti «Naine haaremist» on romaan, mis on mõistetav kõigile: nii realugejale kui ka peenima maitsega erialateadlasele. Lotit tuleb nimetada Zola, Maupassanti, Anatole France’i jt. sõnameistrite kõrval. Loti eeliseks, mis teebki tema teosed nii populaarseiks, on see, et tema psühhoanalüüs ei ole nii pealesurutud nagu näiteks Paul Bourgetil; «Naise haaremist» faabula on küll läbinisti armastusest, ent selles on ka ülipõnevaid sündmusi, mis tänapäevasele lugejale just eriti hinnatav, kiskumaks eemale igalt poolt peale sunnitud poliitikast.
Romaani minakangelast võiks nimetada ka 19. sajandi don Juaniks, olles erinev viimasest siiski selle poolest, et temal on peasümpaatia: naine haaremist, kes tema teelt kunagi eemale pöörduma ei pea ega tohigi. Lisaks veel küllaldaselt põnevaid seiklusi, mis lugejat jäägitult haaravad. Jäägu armsa lugeja otsustada, millisesse žanri romaan liigitada, kas armastus- või seiklusromaani hulka, või kogunisti mõlemasse korraga. Nii või teisiti – häid hetki hea raamatuga.
Kordustrükk väljaandest:
K/Ü «Loodus», Tartu 1932
| Kaal | 100 g |
|---|---|
| Mõõtmed | 20 × 13 cm |
