“Noore Kaardiväe” teine, ümber kirjutatud versioon
Kui Fadejev 1943. aastal ettevalmistusi “Noore Kaardiväe” kirjutamiseks alustas, kavandas ta oma uut romaani mitte rangelt realistliku, vaid sangarlik-romantilise loona. Kui ta aga 1943. aastal Krasnodoni sõitis, et noorkaardiväelaste kangelasteoga lähemalt tutvuda, ei leidnud ta eest miskit romantikat. Väike tolmune pahur linn, kus sakslased olid partisanide kartuses kõik puud maha saaginud. Rahvas oli kinnine, kartlik ja tõrjuv, sest Moskva võimurid krasnodonlasi, sakslaste okupatsioonis elanud inimesi ei usaldanud, peeti kahtlasteks, potentsiaalseteks reetureiks.
Fadejevi romaanis on noorkaardiväelased kaunid, puhtad, helged noored, kes ehedast õiglustundest ja patriotismist astuvad välja kurja vastu. Ahnelt tahavad nad elada, aga peavad valima surma. Sõja must vari ja hitlerlased pööravad nende saatused pahempidi. Noorkaardiväelased olid sündinud juba nõukogude korra aegu, sovetliku propaganda optimismis, nad uskusid kodumaa üllasse revolutsioonilisse minevikku ja õnnelikku tulevikku, armastusse, ustavusse, ilusse. Nad olid veendunud, et elu on võitlus hea ja kurja, oma ja võõra vahel. Nad ei teadnud enam midagi vanast kadunud Venemaast ega muust pulbitsevast maailmast.
Fadejevi esimene “Noor Kaardivägi” sai valmis 1944, ilmus 1946 ja pärjati Stalini preemiaga. Ent ootamatu ründas Pravda artikkel äkitselt 1947. aasta 3. detsembril “Noort Kaardiväge”. Raamatule heideti ette, et selles kõneldakse paanikast nõukogude tagalas, et armeekomandöri Kolobkat on karikeeritud, et noorkaardiväelased on liialt iseseisvad ja isetargad, et “romaanist on välja jäänud kõige peamine –partei ja parteiorganisatsiooni juhtiv roll”. Fadejev tabas muidugi, et Pravda artikkel sai sündida vaid Stalini heakskiidul ja seepärast võttis ta otsemaid sõna nõukogude kirjanike pleenumil, öeldes: “Ma armastan väga seda oma raamatut, armastan selle kangelasi ja seepärast teen kõik, mis mu võimuses, et parandada puudused, millele on vihjatud”. 1951. aasta juunis sai teine versioon “Noorest Kaardiväest” valmis.
1956. aastal lõpetas Fadejev oma elu enesetapuga.