Oakins teeb karjääri – Erich Loest

Eradetektiiv Pat Oakins teadis juba ette, et judotunni lõpul heidab tema jaapanlasest treener Kokishi Nagaoka ta eriti salakavala võttega matile pikali — eelkõige muidugi tõestamaks oma õpilasele, kui palju on tal veel õppida. Nagaoka tõstis käed üles ja tegi puusaliigutuse, millest Oakins järeldas, et tema pikalipaiskamiseks kasutatakse uki otoshi võtet; Oakins pani raskuskeskme nihutamiseks parema jala ette, kavatsedes kaitsta end hidari tai otoshi’ga, aga Nagaoka hüppas õhku, kiilus õpilase reied oma jalgadega nagu pihtide vahele ja kukutas end külgsuunas, nii et Oakins potsatas selili nagu konn. Nagaoka ise oli silmapilk jalul. «Hasami geashi,» seletas ta viisakalt, «käärheide.»
Duši all vaibus Oakinsi ärritus ja ta arutles endamisi, kuhu minna sööma. Õhtuti eelistas ta kergeid roogi, näiteks kala, ta mängis mõttega üles otsida mõni kuulsam kalarestoran, kas «Dover Buttery» Dover Streetil või Scotti restoran Coventry Streetil, kus pakuti kogu Londoni parimaid austreid. Seejuures ta aimas juba ette, et ta läheb kõrgete hindade kartuses lõpuks ikka mõnda odavamasse kõrtsi, ja nii ka juhtus: ühes Lyons & Co. filiaalis tellis ta kala kartulikrõpsudega, sõi kala isukalt ära ja jättis pooled kartulikrõpsud alles, sest ta arvas, et selle päeva kalorilimiit on ületatud.
Ta sõitis oma korteri lähedale ja läks viimase kilomeetri jalgsi. Oli pilvitu suveõhtu, London paistis peaaegu selgetes värvides, sest õhus oli tavalisest vähem vinet ja heitgaasi. Oakins elas väikeses hubases korteris Highgate’i küngastel, ta sõitis liftiga üles, sirutas end diivanil välja ja hakkas lehitsema judoõpikut. Veidi aja pärast leidiski ta, et Nagaoka viimase salakavaluse vastu oleks ta pidanud end kaitsma ilmselt hidari aobi goshi’ga. Ta luges: «Haarake käega ründaja puusa tagant, sõrmed allapoole, lõdvendage haaret ja suruge peopesa üleval väljastpoolt vastu vastase paremat reit, hüpake õhku…». See kõlas segaselt, kõigepealt ei suutnud Oakins ette kujutada, kuidas ta kõik need korraldused sekundi murdosa jooksul täita suudaks, seejuures nii kiiresti, et tema vastane ei jõuaks end kaitsta. Oakins ei olnud seda probleemi veel lõpuni lahendanud, kui helises telefon. «Siin James Harrison,» kuulis ta, «kas te teate, kes ma olen?»