Oblomov – Ivan Gontšarov, 1953

Romaan «Oblomov» on Ivan Gontšarovi kunstilise loomingu tippsaavutus. «Oblomovis» häbimärgistab ta suure kunstilise väljendusjõuga pärisorjust, mis kirjaniku arvates läks paratamatult vastu oma lõpule, paljastab maa-aadli mahajäämust ning tardumust ja näitab meile «oblomovlust» kui vene elu suurimat pahet ning häda (peale viinajoomise muidugi). Maksim Gorki hindas romaani kui vene kirjanduse üht silmapaistvamat teost. Gontšarovi romaanil oli suur tähtsus vene haritlaskonna progressiivsete ringide võitluses pärisorjusliku korra avstu, teos etendas suurt osa vene kriitilise realismi arengus.
Romaani idee tekkis 1847. aastal. «Peatselt peale «Tavalise loo» ilmumist ajakirjas Sovremennik oli mul valminud «Oblomovi» plaan,» kirjutas Gontšarov mõned ajaühikud hiljem.
Kahjuks edenes töö romaani kallal aeglaselt, lausa teosammul, ja suurte vaheaegadega. Katke romaanist, «Oblomovi unenägu», ilmus trükis veebruaris 1849. a. Romaani esimene osa valmis mustandina 1850. aastal.

…”Oblomov” on keerukas ja kahtlemata märksa mitmeplaanilisem teos, kui ta esimesel pilgul paistab ja on paistnud koguni paljudele soliidsetele kirjandusloolastele. Oma laadilt on ta monograafiline romaan, üles ehitatud ühele kesksele teljele. Selleks keskteljeks on nimikangelane. Tema juurde viivad kokku kõik süžeeliinid ja temast lähtuvad kõigi teiste tegelaste iseloomustused.

Ilja Iljitš Oblomov esitatakse lugejale just nagu kahes eri kujus, mis seejuures ometi lahutamatult kokku kuuluvad ja nõnda tervikliku inimtüübi moodustavad (tuleb muide märkida, et see “kahekihilisus” on 19. sajandi klassikalisele realismile üldse omane võte). Ühest küljest on Oblomov oma keskkonna saadus, “oblomovluse” kehastus, üldistatud tegelaskuju kõigi pärisorjuslikust korrast tingitud loomuomadustega. Teisest küljest on ta eredalt isikupärane kuju, indiviid, kes ei sarnane oma keskkonna teiste inimestega.

Oblomov kui n.ö. tüüpiline kuju on esmajoones pärishärra, kes midagi ei tee ega oskagi teha ja kes peab teiste vaevanägemist tema pärast endastmõistetavaks. Selle kuju põhiliseks loomuomaduseks on laiskus, täielik tegevusetus, apaatsus, parasiitlik olelemine. Oblomov ei tunne elu ja kardab teda. “…mina ei tea, mis on mõisategu, mis on talutöö, mis tähendab vaene, mis rikas talupoeg; ei tea ka, mis tähendab setvert rukeid või kaeru, mis ta maksab, mis kuus mida külvatakse või lõigatakse, millal ja kuidas müüakse; ma ei tea, kas ma olen rikas või vaene, kas ma saan aasta pärast veel kõhu täis süüa või olen ma siis kerjus – mitte midagi ma ei tea!” tunnistab ta kurvalt. On loomulik, et selline tüüp armastusestki õnnelik olla ei saa. Luhtuvad ka Olga Iljinskaja ja tema sõbra Andrei Stolzi katsed sundida Oblomovit elust osa võtma ja üldkasulikku tegevust leidma. Romaan lõpeb peategelase surmaga. Oblomov on nii füüsiliselt kui hingeliselt haige inimene. Selle haiguse tundemärkideks on tahtejõu atrofeerumine ja täielik inertsus. …