Tahan rääkida inimestele, kes minu vastu huvi tunnevad, kui vahva ja põnev mul on nende aastate jooksul olnud. Püüdsin rääkida kõigest, mille vastu nad minu arvates huvi võiksid tunda ning ühtlasi selgitada, mida ma tunnen enesele tähtsate asjade suhtes. Püüdsin edasi anda elutarkust, mida ma kunstniku ja inimolendina arvatavasti omandanud olen.
Oma lugu rääkides ei kavatse ma ka viieteistkümne aasta jooksul juhtunud halbadest asjadest üle libiseda. See pole mu loomuses, ning kui ma raskused ja ebameeldivused siiski maha vaikiksin, ei usuks inimesed, et nad loevad tõelisest elust. Ometi kaldub vaekauss — hoolimata valust ja kurbusest, mida olen tunda saanud nagu kõik teisedki — märgatavalt õnne, mitte kurbuse poole. Mitte miski, mida olen tundnud, pole mind süngeks muutnud ega masendanud. Ma armastan oma elu. Loodan, et te saate seda raamatut lugedes aru, miks.
