Pipi Pikksukk – Astrid Lindgren, 1972

Tuntud Rootsi kaasaegse kirjaniku, H. Chr. Anderseni preemia laureaadi Astrid Lindgreni raamat.

See siin on nüüd täielik raamat Pipilota Viktuaalia Rullkardiina Piparmünta Eefraimi tütar Pikksukast, sisaldades teoseid „Pipi Pikksukk,“ „Pipi Pikksukk läheb laevale“ ja „Pipi Pikksukk Lõunamerel“. Praeguseks on need raamatud tõlgitud umbes 60 keelde. Lood Pipi seiklustest on levinud üle terve maakera ja temast on saanud eeskuju väikestele tüdrukutele ja naistele kogu maailmas.

Pipi Pikksukk on kõige tugevam, kõige lahkem, kõige lõbusam ja kõige rikkam tüdruk maailmas. Ta elab Segasumma suvilas koos oma hobuse ja oma ahvi, Härra Nilssoniga. Kotitäis kuldraha on tal ka.
Kõrvalmajas elavad Tommy ja Annika. Sellest ajast peale, kui Pipi Segasumma suvilasse kolis, on kõik muutunud palju lõbusamaks! Sest Pipi küpsetab piparkooke otse põrandal, ta suudab tõsta oma hobust sirgetele kätele ning mängib politseinikega kula, kui need tulevad ja tahavad teda lastekodusse viia.

… «Kuulge, teie seal,» ütles Pipi. «Kas te kavatsete väikese Ville siinsamas pulbriks teha, et talle viiekesi korraga kallale lähete?»
Bengt keeras ringi ja silmas tüdrukut, keda ta veel kunagi polnud näinud. Metsiku ilmega võõrast tüdrukut, kes julges teda näpuga puutuda. Algul ta ainult maigutas mõnda aega selgest jahmatusest, siis aga levis üle ta näo lai irve.
«Poisid,» ütles ta, «kuulge, poisid! Jätke Ville rahule ja visake pilk sellele plikale. On see alles plika!»
Ta lõi endale vastu põlvi ja naeris. Üheainsa silmapilgu jooksul kogunesid Pipi ümber kõik peale Ville, kes kuivatas pisaraid ja hiilis ettevaatlikult Tommy kõrvale.
«Kas te olete sihukesi juukseid varem näinud, nagu temal on? Täitsa sula tuli! Ja mis kingad,» jätkas Bengt. «Kas sa laenaksid mulle ühe kinga? Ma sõuaksin heameelega merele, aga mul pole paati.»
Siis võttis ta Pipi ühest patsist kinni, kuid laskis rutuliselt lahti ja ütles:
«Oi, kus kõrvetab!»
Seejärel hakkasid kõik viis poissi Pipi ümber tiirutama, nad keksisid ja karjusid:
«Punamütsike! Punamütsike!» …