Järg “Väikestele naistele” ja “Väikestele meestele”
See lugu on kirjutatud pika vaheaja järel, seitsme aasta jooksul, ja on seetõttu puudulikum kui ükski eelnevatest, ka väga ebatäiuslikest lugudest, kuid soov leevendada kindlat pettumust ja rõõmustada oma kannatlikke väikesi sõpru on õhutanud mind seda ilma viivituseta välja andma.
Et seletada Amy näilist varjujäämist, lubage mul lisada, et kuna tegelaskuju ise oli meie hulgast lahkunud, ei saanud ma temast kirjutada nii, nagu oleks ta mu kõrval nõu andmas, kritiseerimas ja oma nimekaimu üle naermas. Samad sõnad käivad ka ema kohta. Kuid järgnevad leheküljed ei ole tühjad nende jaoks, kes neid tundsid ja armastasid ning kes oskavad leida siin mälestusi, mis on rõõmsameelsed, tõesed või kasulikud.
L.M. Alcott Concord,
4. juuli 1886