«Proua Dalloway», üks
Virginia Woolfi (1882-1941) tuntumaid romaane, ilmus 1925. aastal. Loo süžee on iseenesest lihtne: üks päev juunikuises Londonis, mil koorekihti kuuluv naine korraldab peo, sõja läbi teinud noormees aga sooritab enesetapu. Romaani keskmes on peategelase tunded ja mõtted, mälestused ja meenutused, kohtumised ja askeldused pealtnäha üsna argises ümbruses.
Siin käsitletakse autorile nii isiklikku ja valusat teemat nagu närvihälbed, psüühiline tasakaalutus ja enesetapp. Samas välistab peategelase suhtumine surmassse sünguse ja masenduse. Surm on proua Dalloway meelest trots, katse ühendust võtta, sõnumit edasi anda.
Kas mõtles nõnda ka Virginia Woolf ise, kui ta enda 1941. aastal Ouse’i jõkke uputas, on teadmata. Enesetapukatseid oli ta varemgi teinud.
Teine Woolfile lähedane ja isiklik teema, mida «Proua Dalloways» põgusalt puudutatakse, on naistevaheline armastus. Woolfi neid kalduvusi lahates on mõni uurija vihjanud seksuaalse ahistamise võimalusele lapsepõlves.
.
Stifter toetub oma teostes lapsepõlvele Böömi metsades. Seejuures kasutab ta mitmeid autentseid kohanimesid. Samuti annavad Stifteri teosed teavet Lõuna-Böömimaa sotsiaalse struktuuri kohta 18. ja 19. sajandil.
Jalutuskäigul jutustab peategelase vanaisa talle loo vaiguekspertide perekonna asjatust põgenemiskatsest ja kahe lapse päästmisest
