Rootsi kirjanduse suurkuju ning maailmakirjanduse väljapaistva esindaja August Strindbergi esikromaan «Punane tuba» (1879) äratas kohe ilmumise järel suurt tähelepanu ja avas rootsi kirjanduses uue ajajärgu – kriitilise realismi ja naturalismi ajajärgu.
Peategelase, ajakirjaniku ning noore luuletaja Arvid Falki elusaatust, tööd ja tegemisi ning hingelisi võitlusi jälgides juhib kirjanik meid läbi tolleaegse Stokholmi.Iroonilistes sketšides näitan Strindberg, kui palju on silmakirjalikust kõikjal leidub. Lõpuks otsib Falk pelgupaika boheemlaste seltskonnast, kes kohtuvad regulaarselt «Punase Toa» nime kandvas Stockholmi salongis. Me tutvume mitme bürokraatliku ametiasutusega, viibime riigipäevaistungil, heidame pilgu ärimeeste räpasesse maailma, käime Stokholmi vanalinnas ja agulites, võtame osa töölisühingu «Põhjanael» koosolekust ning elame kaasa kunstnike ja näitlejate rõõmudele ja muredele. Ülimalt dramaatiliste sündmuste ja intriigide kaudu avab autor romaani arvukate tegelaste salajased hingesopid