Luise Vaheri romaanid sisaldavad rohkelt autobiograafilisi momente ja prototüüpe ning kohati äärmiselt isiklikke ja vähe- varjatud arveteklaarimisi. Need lopsakas keeles kirjutatud romaanid, kus 1940. –1950. aastate Lõuna-Eesti väikelinnades ja külades seiklevad hakkajad naiskangelased, viriilsed parteimehed, saalomonlikud julgeolekutöötajad ning nende vastalised, reeturlikud SS-lased/metsavennad ja ka mõned kehvemad kommunistid, pole eesti kirjandusloolaste seas leidnud tagant-järele just erilist väärtustamist. Ometi illustreerivad need romaanid hästi tollase nõukogude eesti kirjanduse iseäralikku genealoogiat ja multifunktsionaalsust.
Romaanidest tõuseb esile II maailmasõjast jutustav päevikutest inspireeritud triloogia nn Hargula triloogia – „Rindeõde” (1965), „Tormipöörises” (1982) ja „Põlev pärisosa” (1987). Käsitlemist leiab ühe Eestimaa nurga inimeste võitlustee Suure Isamaasõja esimese aasta tormipöörises. „Rindeõde” on kirjanduslukku jäädvustanud Valgamaa parteijuhi Adolf Pässi äbariku parteijuhi Hermann Ässana, kelle hüsteeria 1941. aasta taganemisel lõppeb haleda närvivapustuse ning autoriteedi kaotusega. Romaani sündmuste kulg ja tegelaste saatused näitavad kujukalt, et eri rahvuste sõprus ja ühtekoondumine aitasid vastu pidada sõja kõige raskemail päevil.
Liitun raamatu ootelehegaMe teavitame Teid kui raamat on taas müügis
Palun sisestage oma e-maili aadress
Liitun raamatu ootelehegaMe teavitame Teid kui raamat on taas müügis
Palun sisestage oma e-maili aadress
Sinu parema ostukogemuse tagamiseks kasutame sellel lehel küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustud küpsiste kasutamistingimustega. Küpsistest saad loobuda, muutes kasutatava seadme veebilehitseja seadistusi.NõustunLoen edasi