Scarlett 1.- 4. osa – Alexandra Ripley

Järg Margaret Mitchelli romaanile “Tuulest viidud“. Tellimuse oma kuulsaima raamatu «Scarlett» kirjutamiseks sai Alexandra Ripley 1988. aastal Margaret Mitchelli pärijatelt, kes soovisid, et ülipopulaarne «Tuulest viidud» saaks järje.

Kohe saab see läbi ja ma võin koju Tarasse minna. Scarlett O´Hara Hamilton Kennedy Butler seisis Melanie Wilkesi matustel teistest leinajatest paar sammu kaugemal – üksi. Vihma sadas ning musta riietunud mehed ja naised hoidsid peade kohal musti vihmavarje. Nad liibusid varju ja kurvastust jagades üksteise vastu, naised valasid pisaraid. Scarlett ei jaganud oma vihmavarju kellegagi, ega ka mitte leina. Tuulesööstud kandsid jääkülmi vihmapiisku ta kuklasse, need nirisesid krae vahele, kuid ta ei tundnudki seda. Ta ei tundnud üldse mitte midagi, Melanie kaotus oli ta tundetuks muutnud. Ta leinab kunagi hiljem, kui ta jälle suudab valu välja kannatada. Igasuguse valu, igasugused tunded, igasugused mõtted hoiab ta praegu endast kaugel. Ainult seda ühteainsat lauset kordas ta ikka ja jälle, sest see tõotas, et iga valu, mis tulema pidi, võib jälle paraneda, et tal jätkub jõudu edasi elada, kuni see on paranenud. Kohe saab see läbi ja ma võin koju Tarasse minna. …