Suurlaagri seiklejad – Aaro Honka

“No nii!” ütle Kalle paljutähendavalt ja vahtis oma parema jala suurt varvast, millega ta parajasti hoovi liiva sisse kunstipäraselt aastaarvu 1929 jutitas.
Alati, kui Kalle juba “no nii” ütles, tähendas see, et mingi “kümnesse” mõte on tema peas sündinud ja kõik teised ümberringi jäid aupaklikult vait ning teritasid oma tähelepanu. Kallel oli teatavasti peas palju muudki, kui paljalt saepuru ja kui sellele lisada veel 15 eluaasta uljad kogemused, märkimisväärne annus ihurammu ning säravad mustad silmad, siis on ilmselge, et meie linnaosas ei leidunud ühtki alla 20-aastast kutti, kes poleks targemaks pidanud vait jääda, kui Kalle midagi öelda tahtis.