Me saime igal õhtul kokku, Ami ja mina. Kuid minu silmad näitasid punast tuld, sest ta ei julgenud mind suudelda. Ja mina jälle ei julgenud talle öelda, et see on tema poolt nähtuna vaid silmapete.
Uusaasta ööl suusatasime kaugele metsade taha. Nägime, kuidas üks suur täht lendas üle taeva. Sätendav saba näitas selle teed. Põllulagendik meie ees oli valge nagu päeval.
«Millest mõtlesite, Marjukka?» küsis tema.
«Arvatavasti sellestsamast, millest teiegi.»
Ta naeris madalalt. Sõitis mu suuskade peale, et ma põgeneda ei saaks, ja siis ta suudles mind pakase paukudes küüniseintes ja aiateivastes.
Liitun raamatu ootelehegaMe teavitame Teid kui raamat on taas müügis
Palun sisestage oma e-maili aadress
Liitun raamatu ootelehegaMe teavitame Teid kui raamat on taas müügis
Palun sisestage oma e-maili aadress
Sinu parema ostukogemuse tagamiseks kasutame sellel lehel küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustud küpsiste kasutamistingimustega. Küpsistest saad loobuda, muutes kasutatava seadme veebilehitseja seadistusi.NõustunLoen edasi