“Tõde ja õigus” I on Eesti kirjandusklassiku A. H. Tammsaare viieosalise romaanisarja “Tõde ja õigus” tuntuim osa, mis ilmus 1926. aastal.
Teose tegevus toimub ärkamisaegses külas, kuid seda võib tajuda vaid üksikute episoodide kaudu, mistõttu asub romaan justkui väljaspool rahvuslikku ajalugu.
“Tões ja õiguses” kajastub eestlastele omane mõttelaad, kus rabatakse tööd teha ka puhkepäevadel, teenitakse raha ning elatakse tuleviku nimel.See ilmneb juba esimese köite esimestel lehekülgedel. Nimelt ei näe Andres oma uut elupaika Vargamäel mitte sellisena nagu see on, vaid sellisena nagu see tulevikus olema peaks. Oodatud ilus tulevik aga nihkub kogu aeg edasi. Tuleviku nimel elades aga kaotatakse olevikutaju ja hetkerõõmud. Ka Andres kujutab tüüpilist eestlast oma tõsise ja kinnise olemusega. Ta räägib vähe, peab oluliseks kõva töötegemist ja haridust.
Kuna Pearu oli Vargamäel enne Andrest, siis võib teda vaadelda kui mängu ja Andrest kui kultuuri, sest mäng on vanem kui kultuur. Mängu üheks mõtteks on panna proovile ka mängijate kehalised ja vaimsed võimed ning nii juhtub ka Vargamäel: Pearu eestvedamisel hakatakse teineteist proovile panema, kusjuures mängureeglid kehtestab Pearu. Fausti hinge püüdmine oli Mefistole mänguline väljakutse ja ka Pearu asub justkui Andrese hinge püüdma. Andrese ja Pearu vastasseisust saab telg, mis on ka järgmiste romaanide vastandpaaride aluseks. Kui Andreses kehastub ratsionaalsus, siis Pearus kehastub irratsionaalsus. Kuigi Andres ei mõista Pearut, peab ta teda vaadates nägema ka iseennast kõverpeeglist. Pearu teod viivad sündmusi edasi ning panevad Andrest filosofeerima, Andrest provotseerides peegeldab Pearu lugejatele Andrese tõekspidamisi.
