“Tõde ja õigus” on Anton Hansen Tammsaare viieosaline romaanisari, kus kujutatakse Eesti ühiskonna arengut 19. sajandi teisest poolest kuni 20. sajandi teise kümnendini. Epopöa käsitleb inimese suhet maa, jumala, ühiskonna ja iseendaga. “Tõde ja õigus” ilmus aastatel 1926–1933.
“Tõde ja õigus” I tegevus toimub ärkamisaegses külas. Teoses kajastub eestlastele omane mõttelaad, kus rabatakse tööd teha ka puhkepäevadel, teenitakse raha ning elatakse tuleviku nimel. Oodatud ilus tulevik aga nihkub kogu aeg edasi. Tuleviku nimel elades kaotatakse olevikutaju ja hetkerõõmud.
„Tõe ja õiguse“ II osas kajastub nii ebaõiglus kui ka allasurutud rahvustunne ja kõlama jääb mõte, et eesti rahval on õigus eksisteerida maailma ja teiste rahvastega kõrvuti. Raamat kujutab inimese võitlust kõikjale ulatuva ja kõiki puudutava tõega. Raamatu tegevus toimub ärkamisaja mõõnaperioodil Tartus Mauruse koolis, kuhu suundub õppima ka Indrek. Koolidirektor Maurus on vastuoluline rahvuslane, kelle sõnul on inimese keel ja kodumaa tema kõige olulisem varandus ja eelkõige tuleb armastama õppida ennast ning seejärel teisi. Selle osa saamisloos on olulise tähtsusega autobiograafiline element. Nimelt on teose aineks Tammsaare õpingud Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis.
“Tõde ja õigus” III köite ajaloolise ainestiku on Tammsaare talletanud 1905.a. teisest poolest. Romaan algab juulikuu üldstreigiga, järgneb Tallinna veresaun 16. oktoobril ja tsaari manifesti teadasaamine paar päeva varem. Sõjaseaduse kehtestamine, mõisate põletamine ja karistussalkade aktsioonid on taustaks peategelase Indrek Paasi saatuse- ja kujunemislool.
„Tõe ja õiguse ” IV osas uurib autor ühiskonna mõju inimesele ja inimese õnne otsimist. Teose sündmustik toimub iseseisvas Eestis Tallinnas majanduslanguse ajal. Sellest lähtuvalt arutatakse teoses mehe ja naise vara jagamise ja võrdsuse üle. Teos kirjeldab Indreku ja Karini abielu. Karin tahab, et Indrek jumaldaks teda ja ta afäärid otsivadki vastust küsimusele, kas Indrek armastab teda. Tammsaare teos näitab, kuidas inimeste armastus on erinev ja kuidas mitte ükski inimene ei mõista üksteist, ei naised mehi ega mehed naisi.
Romaanisarja viimane köide ühendab kõiki köiteid ning esimene ja viimane köide asetuvad kohakuti. Nimelt jõuab tegevus tagasi Vargamäele ja laseb endas peegelduda esimesel köitel. Romaan algab sellega, kuidas Indrek tuleb tagasi isatallu, et jõuda endas ja teistes selgusele. Tegevustikku saadavad pidevad võrdlused aastatetaguse Vargamäega ja esimese köite aeg on tõstetud mütoloogilise aja seisundisse, tol ajal toimunu tundub püha. Vanal Andresel aga pole enam uues maailmas kohta ja ta on justkui elav mälestus. Minevikku, mis olevikuna ei tundunud tegelastele üldsegi nii tore, nähakse tagasivaadates õnneliku ajana.
