“Tõde ja õigus” IV on Eesti kirjandusklassiku A. H. Tammsaare viieosalise romaanisarja “Tõde ja õigus” eelviimane osa, mis ilmus 1932. aastal. „Tõe ja õiguse“ IV osa on hinnatud Tammsaare üheks parimaks teoseks ja kriitikud on seda nimetanud parimaks romaanitsükli oskas. Teoses uurib autor ühiskonna mõju inimesele ja inimese õnne otsimist
Teose sündmustik toimub iseseisvas Eestis Tallinnas majanduslanguse ajal. Sellest lähtuvalt arutatakse teoses mehe ja naise vara jagamise ja võrdsuse üle. Karin on varanduslikult abielu rikkam pool, kuid ometi peab ta saama mehe loa majale obligatsioonide tegemiseks. Naise roll ühiskonnas on teine peateema raamatus. Karini ema arvab, et naise iseseisvus ja varaline sõltumatus on õnnetuseks ja traditsiooniliselt peab mees hoolitsema naise eest. Ühiskond eeldab ka, et mees peab oma naist seltskonda viima ja teda seal kontrollima. Indrek peab ajastu ühiskonda pealiskaudseks ja ei täida ühiskonna poolt eeldatud rolli. Naise ja mehe roll ühiskonnas on teost läbiv küsimus. Kui „Tõe ja õiguse“ I osas kujutavad Krõõt ja Mari emarolli, siis Karin vastandub IV osas neile ja kujutab naise rolli ühiskonnas ja naist kui mehepüüdjat.
„Tõe ja õiguse „ IV osa kirjeldab Indreku ja Karini abielu. Kuidas armastuse kõrval on hirm, et teine ei armasta. Karin tahab, et Indrek jumaldaks teda ja ta afäärid otsivadki vastust küsimusele, kas Indrek armastab teda. Kokkuvõttes ei lõhkunud Karini ja Indreku abielu mitte armukadedus, vaid Karini lausutud sõnad: „Keda sa nüüd lähed tapma“. Nende sõnadega murdis ta Indrekule antud lubadust hoida Indreku saladust, mis oli neid abielu algul ühendanud.
Tammsaare teos näitab, kuidas inimeste armastus on erinev ja kuidas mitte ükski inimene ei mõista üksteist, ei naised mehi ega mehed naisi.
