Viiendas raamatus jõuab tegevus tagasi Vargamäele: Indrek tuleb tagasi isatallu, et jõuda endas ja teistes selgusele.
Tegevustikku saadavad pidevad võrdlused aastatetaguse Vargamäega ja esimese köite aeg on tõstetud mütoloogilisse seisundisse, kus kõik, mis toimus, tundub püha. Vanal Andresel pole aga uues maailmas enam kohta, ta on justkui elav mälestus. Vanaperemees on oma alatise mässu üle järele mõelnud. Ta on leidnud vabaduseprobleemile seletuse, mis ei lahenda küll inimese elu absurdi, kuid aitab seda siiski mõtestada. Selles teoses saavad mälestused olulisemaks kui olevik.
Kui kord astusid Krõõt ja Andres Väljamäest üles, siis nüüd sammuvad Indrek ja Tiina viimast korda sealt alla. Taas on tegemist üles-alla, tõusmise-laskumise ja saabumise-lahkumise vastanditega. Tiinal on kaasas ka Krõõda rätik, mis on kui mateeriasse valatud mälestuskild.
Tammsaare ise on pentaloogia põhiplaani kirjeldanud nii: «Ma kavatsesin oma romaani nõnda, et I jagu kujutaks võitlust maaga, II – võitlust jumalaga, III – võitlust ühiskonnaga, IV – võitlust iseendaga ja oma eluõnnega ja V – alistumist.»
