“Tõde ja õigus” V on Eesti kirjandusklassiku A. H. Tammsaare viieosalise romaanisarja “Tõde ja õigus” viimane osa, mis ilmus esmatrükina 1929. aastal Tartus.
Romaanisarja viimane köide ühendab kõiki köiteid ning esimene ja viimane köide asetuvad kohakuti. Nimelt jõuab tegevus tagasi Vargamäele ja laseb endas peegelduda esimesel köitel. Romaan algab sellega, kuidas Indrek tuleb tagasi isatallu, et jõuda endas ja teistes selgusele. Indrek räägib isale majanduslikest ja kõlbelistest kuritegudest linnas, nagu neid kirjeldati “Tõe ja õiguse” IV osas. Tegevustikku saadavad pidevad võrdlused aastatetaguse Vargamäega ja esimese köite aeg on tõstetud mütoloogilise aja seisundisse, tol ajal toimunu tundub püha. Vanal Andresel aga pole enam uues maailmas kohta ja ta on justkui elav mälestus. Andres on oma mässu üle järele mõelnud. Ta on leidnud vabaduseprobleemile seletuse, mis küll ei lahenda inimese elu absurdi, kuid aitab seda siiski mõtestada. Selles teoses saavad mälestused olulisemaks kui olevik, mälestustega haakub ka nende hiljaks jäämine. Näiteks tunneb Indrek, et ta on jõudnud igale poole liiga hilja, siis kui paremad ajad on juba möödas. Minevikku, mis olevikuna ei tundunud tegelastele üldsegi nii tore, nähakse tagasivaadates õnneliku ajana
