Tuhat üks ööd II. Valitud lugusid

“Tuhat ja üks ööd” on Lähis-Ida ja Lõuna-Aasia muinasjuttude kogumik, mis koostati araabia keeles islami kuldajastul. Raamjutustuses räägib jutuvestja Šeherezade naistes pettunud valitsejale igal ööl ühe muinasloo, et too jutukuulamise põnevusest lükkaks edasi oma otsuse Šeherezade tappa.

Muinasjutukogu kujunes sajandite vältel paljude autorite, tõlkijate ning õpetlaste koostöös kogu Lähis-Idas, Kesk-Aasias ja Põhja-Aafrikas. Lood ise pärinevad muistsest ja keskaegsest Araabia, Pärsia, India, Türgi, Egiptuse ja Mesopotaamia rahvaluulest ning kirjandusest. Suur osa neist olid algselt Kalifaadi-aegsed rahvajutud; teised, sealhulgas raamjutustus, pärinevad tõenäoliselt pärsiakeelsest teosest “Hazār Afsān” (pärsia keeles otsesõnu “Tuhat juttu”), mis omakorda toetus osalt India elementidele.

Mõnes “Tuhande ja ühe öö” lood, eriti “Aladdini imelamp”, “Ali-Baba ja nelikümmend röövlit” ning “Sinbad Meresõitja seitse retke” on küll tõenäoliselt algupäralt Lähis-Ida muinaslood, kuid ei pärine kogumiku araabiakeelseist versioonidest, vaid Antoine Gallandilt ja teistelt Euroopa tõlkijatelt.