Vanaema õunapuu otsas – Mira Lobe

Lugu poiss Andist, kes tunneb puudust vanaemast. Kõigil teistel lastel ju ometi on. Nii ei jää tal üle muud, kui endale kujutlustes vanaema luua, kellega koos satub ta kõikvõimalikesse põnevatesse sündmustesse, kuni nende majja kolib sümpaatne vanaproua, kellest saab Andile peaaegu päris vanaema.

Nad istusid taevassinisesse autosse ja sõitsid otseteed lähimasse sadamasse, kus purjelaev ankrus seisis. Mõlemad hobused traavisid takka järele.
«Ahoi!» ütles vanaema jämeda häälega, kui nad mööda vetruvat laevale läksid. «Me seome auto ja hobused peamasti külge, et nad kõrge lainega üle parda ei läheks.»
«Ahoi» oli meremeeste keel ja »üle parda» samuti. Sellega pidi Andi nüüd harjuma.