Vend Vahindra – Gennadi Gerodnik

XIX sajandi lõpul sündis kusagil Põhja-Baltikumis Karl Tõnisson. Ta t propageeris Eestis ja Lätis budismisarnast usundit, õpetas joogat, andis välja mitu raamatukest ja oli Baltimaadel laialt tuntud hüüdnime «paljasjalgne Tõnisson» all. Ta ise nimetas end vend Vahindraks. Rändjutlustaja köitis tähelepanu nii eksootilise välimuse kui ka kõikvõimalike veidrate tempudega. Vend Vahindraks elas elu lõpuaastatel Birmas ja kuulutati pärast surma 1962. aasta mais pühakuks. Esimese eestlasena. Järgmine eestlane, märtrisurma surnud piiskop Platon, kuulutati pühakuks 2000. aastal.

Millesse vend Vahindra täpselt uskus, on raske öelda. Mait Taltsi arvates pühendus ta lõplikult budismile millalgi 1910. aasta paiku. Päris puhas budausk see aga ilmselt ei olnud, pigem arendas vend Vahindra seda vastavalt oma äranägemisele edasi ja sünteesis teiste usunditega, eelkõige maausuga. Näiteks brošüüris „Mina ja mu jüngrid usume nõnda“ (1930) kirjeldab ta oma vaateid kui „Buddha-Pagana-Perkuunase ehk Taarausku“. Ristiusu osas oli ta resoluutne: „Ka põrgulikult lõõmaval tuleriidal hüüan ma: ei ning tuhat korda ei, sest jumalat ep ole mitte teps!“

Gennadi Gerodnik on tuntud võitleva ateistina, kes oli juba ohjeldamatult piitsutanud ja naeruvääristanud Petseri kloostrit. Ka seda raamatut nimetas ta „satiiriliseks dokumentaaljutustuseks“, mis tähendab, et see oli tugevasti kallutatud ja mitte sugugi Vahindra kasuks. See aga paneb kahtlema, kas kõike tema kirjutatut tasub ikka tõsiselt võtta või tuleks sellesse suhtuda „Viimsest reliikviast“ laenatud sõnadega: „Kiidetud olgu Issand, kes tõde seekord sedapidi lasi paista.“