Viplala on tilluke mehike, kes oskab võluda. Ta ise nimetab seda tinistamiseks. Selle juures tuleb tal nii mõnigi kord ette pahandusi. Nella Della, Johannes ja härra Blom leiavad, et see on pisut tülikas, aga lõpuks elavad nad kaasa tervele hulgale põnevaile ja naljakaile seiklustele.
… Nad vaatasid Viplala poole, kes kapi all päris seina ääres kõhuli lamas ja midagi kõigest jõust sikutas. Nad läksid ta juurde ning nägid, et ta tõmbab mingit läikivat rihmakest, mis paistis ühest praost.
«Kuld,» sõnas Nella Della. «Oi, ma näen see on kellarihm. Kell lebab vaiba ja seina vahel prao sees.»
Nad läksid Viplalale appi ja natukese aja pärast oligi neil kell käes.
«Näete nüüd,» tähendas härra Blom. «Vahel on see hea ka, kui oled nii pisike. Kas teate, mis me teeme? Me paneme kella preili Adele kotti, mis seal toolil on.»
Nad tirisid kella tooli juurde ja ronisid üles. Kella kotti toppinud, libistasid nad end ruttu jälle põrandale ning põgenesid oma pelgupaika pähklipuust kapikese all. Vaevalt olid nad sinna jõudnud, kui daamid koos Klaasjega tuppa astusid.
«Luise, kas tahad kölnivett?» küsis preili Adele. …
| Kaal | 160 g |
|---|---|
| Mõõtmed | 24 × 16 cm |
