Winnetou sari:  Winnetou. Winnetou jägedes. Winnetou surm. – Karl May 1990

1. Raamat “Winnetou”
Karl May kuulsa, palju kordi trükis ilmunud ja korduvalt filmitud romaanisarja tegelasteks on vaprad ja üllad punanahad ning nende ahistamise vastu võitlevad valged sõbrad. Apatšide pealik Winnetou ja tema kaaslased on kujunenud mitme põlvkonna noorte lemmikkangelasteks.

2. Raamat “Winnetou jälgedes”
Kohe pärast esimese Winnetou-raamatu ilmumist hakkasid lugejad minult pärima, mis sai edasi. Sündmused arenesid sootuks teisiti kui toona arvasin.
Ratsutasime tulistvalu Rio Bosco de Natchitochese suudme äärde, lootes seal kohtuda apatšiga, kelle Winnetou lubas sinna meid ootama jätta. Kahjuks ei läinud see lootus täide. Leidsime küll jälgi, mis näitasid, et seal oli käidud, kuid milliseid! Kaks laipa. Mõrva ohvriks olid langenud kaupmehed, kes olid meile kiovade küla kohta teateid andnud. Mehed olid maha lastud; hiljem kuulsin Winnetoult, et nende tapja oli Santer.

3. Raamat “Winnetou surm”
Olin varahommikul sadulasse istunud ja juba hulga maad seljataha jätnud. Nüüd tundsin end üsna väsinuna ja otse lagipähe paistev päike roiutas tublisti, seepärast otsustasin puhata ja lõunatada. Minu ees laius ääretu preeria. Viis päeva tagasi oli suur ogellallahijõuk meie reisiseltskonna laiali pillutanud ning sestsaadik polnud ma näinud peaaegu ühtki looma ega ainustki inimjälge; viimaks hakkasin igatsema mistahes arukat olendit, et veenduda, ka ma pika vaikimise järel polnud sootuks kaotanud kõnevõimet.
Siin polnud ühtki oja ega mingit muud veekogu, ei metsa ega põõsaidki, niisiis polnud mõtet kaua puhkepaika valida, võisin peatuda kus tahes. Ühes väikeses nõos kargasingi sadulast maha, kammitsesin oma mustangi lassoga, võtsin teki ja tõusin madalale kingule, et sinna pikali heita. Oma ratsu pidin jätma nõkku, et juhuslikult läheneda võiv vaenlane teda ei märkaks, endale aga otsisin kõrgema koha, kust sain ümbrust silmas pidada, jäädes ise nähtamatuks.