Zeno südametunnistus – Italo Svevo

_________
«Ilusad, armsad ja täpselt ühesugused – lihtsalt kaks imet!» Tegelikult näisid ta kaksikud mulle väikeste veretute koolnutena. Mõlemad vääksusid, aga kumbki omaette.
Varsti pöördus Guido oma endiste eluviiside juurde tagasi. Pärast sulfaadilugu käis ta kontoris järjekindlamalt, aga iga nädal sõitis ta laupäeval jahile ja tuli alles esmaspäeva hilishommikul tagasi, nii et jätkus parajasti aega enne hommusööki kontorisse pilku heita. Kalal käis ta õhtuti ja veetis merel sagedasti terve öö. Augusta rääkis mulle Ada meelehärmist. Adat piinas meeletu armukadedus, kuna ta pidi suurema osa päevast üksi olema. Augusta püüdis teda rahustada, öeldes, et naised ju jahil ja kalal ei käi. Aga Ada oli siiski ei tea kelle käest kuulnud, et Carmen on vahel kalapüügil Guidole seltsiks. Guido oli selle ka ise hiljem õigeks tunnistanud ja lisanud, et ta ei leia selles midagi halba, kui osutab lugupidamist teenistujale, kellest kontoril on nii palju tulu. Ja pealegi — kas polnud siis alati kaasas Luciano? Lõpuks lubas ta Carmenit mitte enam kaasa kutsuda, kui see Adale ei meeldi. Aga teatas ühtlasi, et ei mõtlegi loobuda jahilkäikudest, mis talle hulga raha maksma läksid, ega ka kalastamisest. Ta väitis, et töötab palju (tol ajal oli meie kontoris tõepoolest palju tööd), ja arvas, et väärib kõigiti pisut meelelahutust. Ada oli teisel arvamusel: tema leidis, et parimat meelelahutust pakub kodune perekonnaring, ja Augusta toetas teda täielikult. Mis minusse puutub, siis seda laadi meelelahutused tundusid mulle liiga lärmakad.
Augusta hüüatas:
«Aga sina tuled ju iga päev kindlal ajal koju?»

Järelsõna: Jüri Talvet

Originaali pealkiri: Coscienza di Zeno