Kuidas minust sai HAPKOMAH. Ja lisaks kõik lood NIHLIST FM-ist

Nihilisti lugejad nõudsid raamatut ja selle nad nüüd saavad – halastamatu ja täpse sissevaate maailma, mis eksisteerib siinsamas, ometi rebis just HAPKOMAH selle esimest korda varjust välja. Enamik meist polnud kuulnudki sõna fentanüül.

Hästi kasvatatud, mõtleva ja empaatilise inimese vaatlused on üles kirjutatud heas stiilis ja raamatus leidub peaaegu igal leheküljel ka hinnanguid oma tegevuse kohta. Peatükkide kaupa on ka langusi, äratuntavat eemalolekut, kuid isegi siis jääb tekst ladusaks. Minategelase juhtumiste kõrval leiame kaante vahelt ka lausa novelli mõõtu jutustusi teistest saatusekaaslastest, mis on juba selgelt kirjandus. Ometigi on raamat paljudele lugejatele eeskätt teatmeteos ja giid maailma, millega ollakse tuttav vaid arvudena politseikroonikast ning kaadritena mõnest mängufilmist. Selle kõik on nüüd üks siseringi-inimene raamatusse raiunud.

“Kuidas minust sai HAPKOMAH” on anonüümse autori raamat narkosõltlase elust Eestis. Raamatu andis välja kultuurirühmitus-kirjastus ZA/UM kahasse NIHILIST FM OÜ-ga, milledest viimase eesotsas on Kaur Kender, kes kirjutas raamatule ka järelsõna pealkirjaga “Fentanüül ja sajad miljonid eurod”.

____________

HAPKOMAHi lood vapustavad. Keegi polnud midagi sellist varem lugenud.
Nihilisti lugejad nõudsid raamatut ja selle nad nüüd saavad – halastamatu ja täpse sissevaate maailma, mis eksisteerib siinsamas, ometi rebis just HAPKOMAH selle esimest korda varjust välja. Enamik meist polnud kuulnudki sõna fentanüül. Kokku on langenud kolm asja – kirjanduslik võimekus, fenatnüülisõltuvus ja julgus rääkida. See raamat teeb rohkem
narkoennetustööd kui Eesti riik siiani suutnud on. – Mudlum

HAPKOMAHi lugedes tuleb meelde populaarse telesaate kohandatud versioon – “Võimalik vaid Eestimaal!”. Aeg tunnistada, et küür on kahtlemata see, mis meid eriliseks teeb – see on viimasest Kopli trollist leitud Eesti Nokia.
– Helen Hindpere

Kui ta sulle tänaval vastu jalutaks, ei märkaks sa temas midagi erilist.
Ta on noor, kõhnema kehaehitusega (nad kõik on) mees, eestlane. Ta nimi on HAPKOMAH ning ta elab Tallinnas – aga ühes teises Tallinnas, Tallinnas, mis on meie kõigi ümber, aga mida enamus meist kunagi ei näe ega koge.
Sinna varjatud linna on võimalik osta pilet, väga lihtsalt ja ainult kümne euro eest. See on see, kui palju maksab doos küüru selle Tallinna tänaval, kus enamus meist elab ja liigub. HAPKOMAH müüb sulle sinna maailma pileti
15 euroga: see on see, kui palju maksab raamat, mida sa käes hoiad. Mida sa selle üleäänud 5 euro eest ostad, võid sa nüüd küsida. Selle eest ostad sa oma elu, sest 10-eurose piletiga sa selles maailmast siia tagasi ei tule.
Ei ole üldse halb diil, ütleks mina. – Tarmo Jüristo