Postitatud

Reisile raamatuga – kirjanike radadel

Reisile raamatuga – kirjanike radadel

Reisile raamatuga- kirjanike radadel

Reisile raamatuga – kirjanike radadel

ETVs sai näha minisarja, kus näitleja Richard E. Grant pakib kaasa kohvritäie raamatuid ning reisib läbi Lõuna-Itaalia, Lõuna-Prantsusmaa ja Andaluusia, kust tuntud kirjanikud on inspiratsiooni ammutanud. Sarja „Kirjanike radadel Richard E. Grantiga“ on võimalik vaadata ka Jupiteris. Sarjast leiavad inimesed, kel plaan sinna kanti reisida, hulgaliselt viiteid raamatutele, mida lugeda. Mitmed neist on tõlgitud ka eesti keelde. Järgnevalt nendest raamatutest räägimegi.

Itaalia (Napoli, Pompeii, Positano, Matera)

Elena Ferrante on pseudonüüm, mille omanik on siiani saladuseks jäänud, isegi tema sugu pole teada. Tema üle maailma erakordselt populaarseks kujunenud 4-osalise Napoli-romaanide sarja esimene raamat „Minu geniaalne sõbranna” viib lugejad 1950. aastate Napoli vaese ja troostitu linnaosa tänavatele, kust saab alguse Elena ja Lila elukestev sõprus.

32-aastaselt jõudis Charls Dickens  Napolisse ja selle ümbrusese, kus teda šokeeris sealsete inimeste vaesus. 1846. ilmus tema reisikiri „Pictures from Italy“, kus ta kirjeldab valitsevaid suuri kontraste suurejooneliste hoonete ja räpase vaesuse ning mineviku ja oleviku vahel. Samuti räägib raamat tolleaegsest Vesuuvi tippu ronimisest.

„Söö, palveta, armasta“ võtab kokku Elizabeth Gilberti teekonna, millele ta asus pärast abielulahutust: ta palvetab Indias, leiab armastuse Indoneesias ja otsib Napolis ideaalset pizzat.

Minu geniaalne sõbranna. Lugu uuest perekonnanimest - Elena Ferrante
Andekas mr Ripley. Eesti Päevalehe romaaniklassika - Patricia Highsmith

Norman Lewis teenis Napolis 1944. aastal luureohvitserina. Tema „Naples ’44“ räägib raskest ajast Napolis, kus inimesed on ellujäämiseks sunnitud varastama või prostituudina töötama ja kus usk on ellujäämiseks hädavajalik. Samas võlus teda inimeste elurõõm ja elutahe.

Robert Harrise romaan „Pompeii“ on ajalooline põnevik, mille tegevus toimub kahe päeva jooksul enne Vesuuvist purskamist 79. aastal. Lugu jälgib veeinsener Marcus Attilius Primust, kes vastutab Napoli lahe piirkonda varustava akvedukti Aqua Augusta toimimise eest. Katastroofi kirjeldus põhineb Plinius Noorema ajaloolistel kirjeldustel.

Rannikulinn Positano annab 1952. aastal inspiratsiooni Patricia Highsmithile raamatuks „Andekas mr Ripley“. Kui rikas Herbert Greenleaf pakub peategelasele võimalust sõita Itaaliasse, et veenda tema ülbet poega Ameerikasse naasma, näeb Ripley selles rikastumisvõimalust. Kõrge elatustaseme nimel on mees valmis ka käed veriseks tegema.

Materat peeti XX sajandi keskpaigani Itaalia häbiplekiks, linna maine muutus suuresti tänu raamatule „Kristus jäi pidama Ebolis“, mis põhineb Carlo Levi mälestustel, kes saadeti 1930 fašistliku valitsuse vastase tegevuse eest asumisele Maderasse. Oma raamatus kritiseerib ta teravalt seda, kuidas sealsed elanikud peavad elama äärmises vaesuses, piirkond oli XX sajandi Itaaliast totaalselt maha jäänud. Itaalia valitsus hakkas 1950ndatel piirkonda investeerima ja nii said kõik inimesed kolida koobaselamutest korteritesse. 1993 kanti linn UNESCO maailmapärandi nimistusse

Prantsusmaa (Cévennes, Marseille, Riviera, Grasse)

Krahv Monte-Cristo 1. osa - Alexandre Dumas

150 aastat tagasi rändas 28-aastane Robert Louis Stevenson umbes 200 km Prantsusmaad mööda, saatjaks vaid eesel.  „Eesliga Sevennides“ võtab kokku tema rännaku.

Adam Thorpekeda köitis samuti elu Sevennides. Ta on seal elanud 30 aastat ja kirjutanud tänapäevase raamatu „Notes from the Cévennes“, milles räägib ka Stevensonist

Marseille – Alexandre Dumas  „Krahv Monte Cristo“ algab just siit, kust on näha ka saar, millel paikneb Chateau d’If. Noor meremees Edmond Dantes satub end tema sõpradeks nimetanud meeste alatute sepitsuste tõttu Iffi kindluse vangitorni. Seal tutvub ta kaasvangi abee Fariaga, kes avaldab talle rikkaliku aarde saladuse. Tal õnnestub põgeneda, aare leida ning temast saab krahv Monte-Cristo, mees, kelle ainsaks sihiks on kättemaks. Paraku võib viimane olla aga kahe teraga mõõk ja haavata ka selle kättemaksjat ennast.

1920. aastatel avastasid ameeriklased Antiibe võlud. F. Scott Fitzgeraldi perega Antibes veedetud aeg saab aluseks tema romaanile „Sume on öö“, mis räägib ameeriklasest psühhiaatri Dick Diveri ja tema kaasmaalaste pillerkaaritavast elust 1920. aastate Euroopas. Lugejale avaneb pilt mitmekülgse seltskonna kirevatesse päevadesse ja öödesse, aga ka särava fassaadi taga peituvasse tühjusesse, kus hõljuvad nii mõnedki täitumata soovid.

French Provincial Cooking — Elizabeth David (1960). Seda peetakse üheks läbi aegade parimaks prantsuse regionaalse toidu kokaraamatuks. See ei keskendu niivõrd keerulistele restoranitoitudele, vaid maalähedastele ja traditsioonilistele retseptidele (suppidele, hautistele, omlettidele ja vormiroogadele).  Briti toidukirjanik Elizabeth David on üks 20. sajandi mõjukamaid gastronoomiaautoreid, kelle teosed muutsid põhjalikult seda, kuidas ingliskeelses maailmas suhtuti Prantsuse ja Vahemere kööki.

Sume on öö - Francis Scott Fitzgerald

Grassi peetakse 16. sajandist maailma parfüümipealinnaks, parfüümiga hakati siin peitma parkimiskodadest tulevat jubedat lõhna. Patrick Süskindi “Parfüümis“ lahkub peategelane Pariisist ja jõuab Grassi. Ise lõhnatu nagu Saatan, on ta lõhnade geenius – ta suudab neid sadade kaupa identifitseerida, suurte vahemaade tagant haista ja oma mälus talletada. Tema jaoks ei tähenda maailm värve ja valgust, reaalseid, kombatavaid ja nähtavaid asju, tema jaoks on olemas vaid lõhnad. Lõhnade osas on tema eesmärgiks täius, «absoluutne lõhn», mis teeks temast inimeste lemmiku. Oma otsingute käigus mõrvab ta 26 tüdrukut. Romaan ilmus 1985 ja see sisaldab täiuslikke lõhnade kirjeldusi.

Hispaania (Andaluusia)

Federico García Lorca (1898-1936) on Granadast pärit luuletaja ja näitekirjanik, kelle teosed olid keelatud 1953. aastani  ja neid tsenseeriti veel 1975. aastani. 1936. aastal, Hispaania kodusõja alguses, hukkasid võimud Federico García Lorca tema vabameelsete vaadete ja loomingulise tegevuse tõttu. „Sketches of Spain. Impressions and Landscapes “ („Impresiones y paisajes“) on proosateos, mille ta kirjutas vaid 17. aastaselt ja mis koos tema luuletustega väljendab Granada olemust paremini kui ükski reisijuht. Eesti keeles on García Lorca luuletuste valimik ilmunud kogus “Kaneelist torn” ning sama valik pisut laiendatuna kogus “Mu kätes on tuli”,

Victoria Hislop „The Return“  on inspireeritud kirjaniku reisist Hispaaniasse. Lugu jookseb paralleelselt 21. sajandi ja 1930. aasta vahel. Peategelane tuleb Hispaaniasse tantsu õppima, kuid ootamatu kohtumine viib ta ajas tagasi Hispaania kodusõja aegadesse.

Genesise endine trummar Chris Stewart, kes kolis 30 aasta eest elama Sierra Nevada eelmäestikku, on oma kogemusi Hispaaniast jaganud lustakas raamatus  „Üle sidrunite. Optimist Andaluusias“

Ja päike tõuseb - Ernest Hemingway

Ernest Hemingway jõudis esmakordselt külastas Hispaaniasse 24-aastaselt. Ta armastas Hispaaniat. Hispaania härjavõitluse armastusest on inspireeritud tema teos „Death in the Afternoon“.  Ronda kuulus matadoor Pedro Romero on Hemingway teose „Ja päike tõuseb“ prototüübiks. 1937 nõustus Hemingway kirjutama Hispaania kodusõjast ühele Ameerika ajalehele. Kogetu andis aluse tema romaanile „Kellele lüüakse hingekella

David aja Emma Illsley jagavad raamatus „Las Chimeneas: Recipes and Stories from an Alpujarran Village“ oma armastust kogukonna vastu, mille osa nad on olnud viimased kaks aastakümmet. Raamatust leiab restorani kokkade Soledadi ja Conchi retsepte, kohalike toodete, Alpujarra traditsioonide ja tavade tutvustuse, anekdoote, intervjuusid kohalikega.

„As I Walked Out One Midsummer Morning“ on Briti kirjaniku Laurie Lee memuaaridesarja teine raamat. Lee lahkub Inglismaalt Cotswoldi külast, et asuda teekonnale Hispaaniasse, oskamata seejuures eriti hispaania keelt. Ta teenib elatist kohvikute ees viiulit mängides ning magab öösiti teki all lageda taeva all. Aasta aega rändab ta läbi Hispaania, põhjas asuvast Vigost lõunarannikuni, kuhu ta Hispaania kodusõja puhkemise tõttu lõksu jääb. Lee lahkub Hispaaniast vahetult enne kodusõda, et sinna mõne aasta pärast naasta. Tema raamat „A Moment of War“ kirjeldab, kuidas Lee 1937. aasta detsembris Hispaaniasse suundub, et vabariiklaste eest võidelda. Ta ületas üksi lumetormis Püreneed. Seejärel kohtas ta vabariiklaste toetajaid, kes kahtlustasid teda natsionalistlikus spioonaažis. Hukkamise päeval viis õnnelik kohtumine ta vabastamiseni ja liitumiseni rahvusvaheliste brigaadidega. Raamat jutustab Lee kogemustest vabariiklaste sõdurina Figuereses, Valencias, Tarazonas, Madridis, Teruelis ja Barcelonas. Ta lahkus Hispaaniast 1938. aasta veebruaris.

J. G. Ballard armus Marbellase ja käis seal perega regulaarselt. Tema „Cocaine Nights“ ilmus 1996. Raamatu tegevus toimub väljamõeldud linnas, mis põhineb Marbellal. Linna elanikud üritavad oma ellu põnevust süstida kuritegudega, pöördudes siis taas igapäevaellu, kus mängitakse tennist, kihutatakse kaatritega ja lavastatakse näidendeid.

Postitatud

Giuseppe Tomasi di Lampedusa

Giuseppe Tomasi di Lampedusa

Giuseppe Tomasi di Lampedusa, Palma hertsog ja Lampedusa prints, sündis 23. detsembril 1896 Palermos ja suri 23. juulil 1957 Roomas. Ta on tuntud eelkõige romaani „Leopard“ autorina.

Lampedusa osales Esimeses maailmasõjas Itaalia armee suurtükiväeohvitserina. Ta langes vangi Ungaris, kust ta hiljem põgenes ja naasis jalgsi Itaaliasse. Pärast sõda unistas ta diplomaatilisest karjäärist, kuid närvivapustus takistas selle elluviimist. Lampedusa elas eraklikku elu, pühendudes lugemisele, mediteerimisele ja kirjandusele.

1925. aastal kohtus ta Londonis Alexandra von Wolff-Stomerseega, kes oli tema onu teise abikaasa tütar. Alexandra, hüüdnimega Licy, oli Venemaa tsaari Nikolai II õukonnameistri parun Boris von Wolff-Stomersee ning Modenas sündinud ooperilaulja Alice Barbi tütar. Ta oli õppinud psühhoanalüüsi Berliinis. Tutvumise ajal oli Alexandra veel abielus oma esimene abikaasaga Baron André Pilar von Pilchauga  Nende abielu oli keeruline, kuna Pilar oli homoseksuaalne.

Pärast lahutust abiellus Alexandra Giuseppe Tomasi di Lampedusaga. Paar laulatati õigeusu tseremoonial Riia kirikus 24. augustil 1932. Kuna Alexandra ei saanud hästi läbi Tomasi emaga, elas ta suure osa aastast Lätis, Stāmerienas või Riias samal ajal kui Tomasi viibis peamiselt Palermos. 30-ndatel aastatel kohtusid nad talvel Sitsiilias, suvel Lätis.

Paari lahus elatud ajast pärineb umbes 200 kirja, mis avaldati 1987. aastal, viis aastat pärast printsess Alexandra surma, kes oli oma abikaasast 25 aastat kauem elanud. Kirjad avaldas Caterina Cardona raamatus “Kirjad Licyle. Epistolaarne abielu“. Kaks armastajat kirjutasid teineteisele prantsuse keeles, kuigi nad mõistsid teineteist suurepäraselt ka itaalia, saksa ja vene keeles. Alexandra oli psühhoanalüütik, haritud ja analüütiline. Nende kirjavahetus ja vestlused aitasid Tomasil sügavamalt mõtestada inimloomust ja ühiskondlikke muutusi.
Stāmeriena rüütlimõis Liivimaal

Stāmeriena, mida tunti ka Stomersee nime all, on rüütlimõis Liivimaal Valga kreisis Gulbene kihelkonnas. Stomersee oli üks enam kui 20 häärberi hulgas, mis kuulus rikkale von Wolffide suguvõsale. Von Wolffi perekond sai Stāmeriena mõisa omanikuks 1802. aastal. Pärast 1940. aastat konfiskeeris Nõukogude valitsus mõisa. Lampedusa palee Palermos hävis sõjas. Nii rentisid Alexandra ja Tomasa endale koos uue elukoha Palermos.

“Gepard” oli Giuseppe Tomasi di Lampedusa ainus romaan. 
Romaan pajatab veel 19. sajandi teise poole algul Itaalia territooriumil olnud väikeriikide ühendamisest Sitsiilia näitel ja samuti kaduva Sitsiilia aristokraatia asemele tulevast napi haridusega rikkuritest. Kirjastused ei võtnud algselt käsikirja vastu ning see kibestas üksindustarmastavat ning kinnise loomuga kirjanikku.
Romaan ilmus alles 1958 postuumselt. Sellest sai Teise maailmasõja järgse ajastu bestseller, mis võitis 1959. aastal Strega auhinna. Romaani põhjal tehti 1963. aastal samanimeline film.
Lampedusa teoses „Jutustused”, mis ilmus eesti keeles 2017. aastal, leiab ühe viite ka Liivamaale – autor märgib, et Sitsiilias ei käinud rõõm tööga kaasas: „lauldes viinamarju koristavad toskaanalannad või pidusöökide, laulu ja kurameerimisega pikitud Liivimaa rehepeks on siin tundmatu”.

Abikaasad on maetud kõrvuti Palermo kaputsiinide kalmistule

Gepard - Giuseppe Tomasi di Lampedusa
Postitatud

Eesti pagulaskirjandus

Eesti pagulaskirjandus

Maailmas laiali pillutatud eestlastele pakkus pidevus- ja ühtekuuluvustunnet keel. Teise maailmasõja järgseil aastail oli Eesti kirjandustraditsiooni säilimise pearaskus pagulaskirjanduse kanda. Eestis algas kirjanduskultuuri hävitamine, välismaal üritati seda aga säilitada. Eesti pagulaskirjandus arenes väljaspool okupeeritud Eestit aastail 1944–1990. 1950. aastate II pooleni ilmus paguluses algupärast kirjandust rohkem kui kodumaal, ainestiku ning vormilise ja temaatilise mitmekesisuse poolest domineeris paguluses kirjutatu veel kuni 1960. aastateni, mil kodumaa kirjanduses algas elavnemine.

Miljonilisest rahvast põgenes Eestist 1944. aasta sügisel umbes 70 000 inimest. Õnnelikumad pääsesid üle mere Rootsi, vähem õnnelikud pidid koos sakslastega minema Saksamaale, kust suurem osa liikus hiljem Kanadasse, USA-sse ja Austraaliasse. Need neli maad saidki pärast Teist maailmasõda eestlaste peamisteks asukohamaadeks väljaspool kodumaad.

Välismaise Eesti Kirjanike Liidu juubelikoosolek 12. detsembril 1970 Stockholmis

1945 asutati Stockholmis Välismaine Eesti Kirjanike Liit, mille esimeheks oli 1945–1982 August Mälk. Temale järgnes Kalju Lepik ja 1999. aastal sai esimeheks Enn Nõu, kelle juhtimisel Välismaine Eesti Kirjanike Liit lõpetas 2000. aastal oma tegevuse ja ühines Eesti Kirjanike Liiduga. Liidul on olnud kuni 78 liiget.

Orto logo aastani 1946

Esimene eesti pagulaste kirjastus oli 1944. aastal Helsingis asutatud kirjastus Orto, mis koliti aga peagi Kesk-Rootsi väikelinna Vadstenasse, kuhu kirjastus jäi 1948. aastani. 1948–1951 tegutseti Göteborg’is Rootsis. 1951. aastal viidi kirjastus üle Torontosse Kanadas, kus kirjastus 1973. aastal oma tegevuse lõpetas. Kirjastuse omanik oli Andres Laur. Kirjastuse esimeseks ülesandeks oli varustada tol ajal põgenikelaagreis viibivaid eestlasi hädavajalike sõnaraamatute ja keeleõpikutega. Peamiselt äriliste sihtidega Orto üllitas eesti kirjanduse klassikat ja uudisteoseid, hiljem suurenes tõlgete osatähtsus, kokku ilmus 405 teost. Rahulolematus «Orto» madalate honoraride, ärimentaliteedi ning autorite asjatundmatu kohtlemise pärast sundiski kirjanikke koonduma oma kirjastuse loomiseks.

Orto logo alates 1947. aastast
Endel Kõksi kavandatud tiibhobuse kujutis
Eesti pagulaskirjanduse keskmeks sai aastatel 1950–1994 Rootsis Lundis tegutsenud kirjastus Eesti Kirjanike Kooperatiiv. Kirjastuse juht ja ülevalhoidja oli väsimatu ja viljakas Bernard Kangro, kelle abiliseks oli hilisem Lundi ülikooli soome-ugri keelte dotsent Valev Uibopuu. Kirjastuse Eesti Kirjanike Kooperatiiv asutamise juures lõid lisaks Kangrole ja Uibopuule agaralt kaasa veel August Gailit ning rahastaja Enn Vallak. EKK polnud erakirjastus, vaid pigem kirjanike organisatsioon või ühendus, milles kirjastamisküsimuste üle otsustasid autorid ise. EKK tegevust juhtis kord aastas kokkukutsutav peakoosolek, juhatus ja kirjanduslik kolleegium. Viimasesse kuulus 57 tunnustatud autorit, kelle ülesandeks oli kirjastuskava koostamine.
Eesti Kirjanike Kooperatiiv andis välja kahte seeriat: raamatuklubi põhimõttel kindla liikmeskonnaga A-seeria, kus ilmusid romaanid, novellikogud ja memuaarteosed, ning B-seeria luule, noorsooraamatute, populaarteaduslike, pilditeoste jm jaoks. Raamatute seljal oli Endel Kõksi kavandatud tiibhobuse kujutis. Kokku andis Eesti Kirjanike Kooperatiiv ajavahemikus 1951-1993 välja 415 raamatut 78 Eesti autorilt.
Kirjastuse edukas toimimine eesti eksiilkultuuris toetus nõudlikule kirjanduslikule kolleegiumile ja ülemaailmsele müügivõrgustikule. Paljudes maades elanud kirjanike ja kogu vaba maailma laiali paisatud eestlaste jaoks omandas postimüügi teel levitatud emakeelne kirjandus olulise globaalse suhtlemisvahendi ja rahvuslikku identiteeti kinnitava tähenduse.

Eesti kirjanduse järjepidevust paguluses hoidsid kolm põlvkonda Teise maailmasõja lõpul Eestist lahkunud literaate. Loomingut jätkasid juba Eestis tunnustatud kirjanikud Gustav Suits, Marie Under, August Mälk, August Gailit, Bernard Kangro, Karl Ristikivi, Gert Helbemäe ja teised. Jätkas põlvkond, kes olid kirjutama hakanud sõja ajal: Arvo Mägi, Valev Uibopuu, Kalju Lepik, Ilmar Talve, Arved Viirlaid. Väikesearvuline oli põlvkond, kes sai täisealisteks juba eksiilis: eesti keeles kirjutasid neist Helga Nõu, Enn Nõu, Aarand Roos ja Elin Toona. Neist natuke nooremad (nagu Peeter Puide, Mare Kandre, Enel Melberg) hakkasid kirjutama asukohamaa keeles. Asukohamaa keeles tegid oma akadeemilist karjääri 1940. ja 1950. aastatel sündinud eesti päritolu humanitaarteadlased Maire Jaanus, Tiina Ann Kirss ja Thomas Salumets, kes on kõik tegelnud ka eesti kirjandusega.

Lugejaskonna vananemine ja kahanemine, sellest tingitud trükiarvude langemine ning uute võimekate autorite kesine juurdekasv muutus hästi toimima hakanud kirjastuse peamiseks probleemiks alates 1960. aastate algusest. 1980. aastate lõpuks olid vanema põlve pagulaskirjanikud surnud, teised vanad ja väsinud ning väliseesti lugejate huvi kirjanduse vastu oli oluliselt langenud.

Keeristuli - Bernard Kangro

Hruštšovi sula ja sellele järgnev aeg oli teinudi võimalikuks suhtlemise kodumaa ja pagulaste vahel. 1956. aastal jõudsid esimesed turismirühmad Nõukogude Eestist Rootsi. Juhan Smuul ja Debora Vaarandi, Vladimir Beekman ja Johannes Semper kohtusid Stockholmis Raimond Kolga ja Kalju Lepikuga, Lundis Bernard Kangroga.

1965. aastal peeti Helsingis fennougristika II kongress, kuhu saabus ka delegatsioon Nõukogude Eestist. Paljude vanade sõprade ja tuttavate jaoks oli see esimene kohtumine 20 aasta järel. Bernard Kangro romaani „Keeristuli“ (1969) epiloog kujutab seda kohtumist Kangrole omases müstilises stiilis, vahendades peamiselt autori vastuolulisi emotsioone. Pagulaste omavahelises kirjavahetustes, mis oli tsensuurist vaba, sõelutakse põhjalikult „sealtpoolt tulnud“ inimeste saatusi ja nendelt kuuldud kodumaa-uudiseid (näiteks Julius Mägiste kirjad Ants Orasele või Rein Riitsalu kirjad Imant Rebasele).

Välis- ja kodueesti kirjanikud said kokku 1989. aasta mais Helsingis. Initsiatiiv kohtumiseks tuli muidugi Tallinnast, kus mõeldi, et paljud väliseesti kirjanikud ei oleks nõus Eesti NSV-sse tulema, ning leiti, et kohtuma peaks neutraalsemal pinnal.

Paraku on kodumaalt põgenike kirjanduslik loometöö jäänud ilma suuremast tähelepanust. Kodumaine huvi väliseesti kirjanduse vastu lahvatas mõneks aastaks olude vabanemisel 1988. aasta järel. Paraku taandus see huvi järsult 1990. aastate esimesel poolel. Suured tiraažid Ristikivi, Kangro ja teiste pagulaskirjanike teoseid jäid Eesti raamatupoodidesse seisma ning kordustrükke varasemast pagulaskirjandusest tehti hiljem palju ettevaatlikumalt.

EKK pärand jõudis Lõuna-Rootsist Lundist Eesti Kirjandusmuuseumisse 1994. aastal

Postitatud

Armastusromaan – üks enim müüdud kirjandusžanr.

Armastusromaan - üks enim müüdud kirjandusžanr.

Uksele koputav sügis on ideaalne aeg, kus istuda diivanile koos kuuma tassitäie lemmikteega, mähkida end pehme teki sisse ja lugeda kaasakiskuvat romantikaromaani, sukelduda intriige ja ootamatuid pöördeid täis peategelaste ellu ning võib-olla isegi pisaraid paotada.

Paljude jaoks on just armastusromaanid suurepärane viis igapäevaelust põgenemiseks.

Armastusromaan on olnud võidukas alates eelmise sajandi keskpaigast. Selle sihtrühmaks on peamiselt naised ja seda nimetatakse sageli halvustavalt triviaalseks kirjanduseks. Tegelikult tähendab triviaalne lihtsalt “kõigile kättesaadavat”, mis peaks olema kirjanduse positiivne omadus. Vastandina banaalsele, mis tähendab “mahe, hakitud”. Kuid armastusromaan ei pea olema banaalne.

Armastusromaanide žanr hõlmab paljusid kategooriaid: see võib olla realistlik, fantastiline, erootiline, kaasaegne või ajalooline.

Hea armastusromaani aluseks on peategelaste kannatused. See ei köidaks ühtki lugejat, kui romaani ilmuks kaks tegelast, kes armuksid ja ratsutaksid rõõmsalt päikeseloojangusse. Hea armastusromaan vajab takistusi, valu ja konflikte, vastast, kes võitleb samuti armastatu südame eest, tööd, mis konkureerib armastajate õnnega. Lugejad tahavad kogeda heitlikkust ja kannatusi.

Tegelase loomine nõuab enamat kui nime, konkreetset välimust või vanust – peensused on need, mis äratavad tegelased ellu ning tekitavad lugejates emotsioone ja veetlust. Olgu need siis hobid, eelistused, anded, isikuomadused või puudused. Hea armastusromaan ergutab kujutlusvõimet, apelleerib meeltele ja äratab lugejas emotsioone.

Armastusromaani struktuuris on peaaegu alati sarnaselt kolm vaatust: nad kohtuvad – nad kaotavad üksteise – nad saavad taas kokku. Peaaegu alati on armastusromaan õnneliku lõpuga, sest lugejale meeldib lõpetada rahuloluga ja teadmisega, et lootust on Aga kas see peabki nii olema?

Loomulikult on ka suurepäraseid romaane, millel pole õnnelikku lõppu. Heaks näiteks on siin “Tuulest viidud“. Sarjade autorite jaoks on üsna ahvatlev olla õnneliku lõpuga ihne. See vallandab lugejas tungi tahta kohe järgmist osa lugeda.

Armastusromaanide kroonimata kuninganna on Barbara Cartland. Maailma tuntuim armastusromaanide autor on kirjutanud 723 raamatut, mida 36 keeles oli müüdud üle miljardi eksemplari. Barbara Cartland on maailmas enim tõlgitud autoritest kuues ning müüginumbritelt kolmas, temast eespool on vaid William Shakespeare ja Agatha Christie. Kirjutades keskmiselt kakskümmend kolm raamatut aastas, on tema nimi kantud Guinnessi rekordite raamatusse kui maailma kõige müügimenukamate teoste autor. Romantilise kirjanduse kuninganna Barbara Cartland riietus küpses eas pealaest jalatallani roosasse, sõi iga päev 88 vitamiinitabletti ning värvis ripsmeid saapaviksiga. Ekstsentriline armastusromaanide autor oli ühtlasi printsess Diana kasuvanaema, tema tütar Raine abiellus 1970ndail printsess Diana isa krahv Spenceriga.

Barbara Cartland suri 2000. aasta mais seitse nädalat enne oma 99. sünnipäeva. Jäädes lõpuni ekstsentrikuks, lasi ta end matta pappkirstus oma kodumaja Camfield Place’i aeda kuninganna Elizabeth I istutatud tamme alla.

Cartland sai Eestis eriti kuulsaks 2011. aastal, kui kultuuriminister Rein Lang avaldas arvamust, et raamatukogud ei peaks riigi raha tema raamatute soetamiseks kulutama.

Kui aga rääkida sellest, millised armastusromaanid on kõige loetumad kogu maailma raamatukogudes, siis võib arvata, et üks usaldusväärsem on pea 100-aastase ja maailma kõige müüduma ajakirja „Reader’s Digest“i maailma armastusromaanide TOP 10. Toome siinkohal ära neist eesti keeles ilmunud romaanid

Aastaid tagasi korraldas Vikerraadio armastuse suve raames kuulajate seas küsitluse, et selgitada välja parimad armastusromaanid. Vikerraadio kuulajad nimetasid kokku 186 teost. Neist kümme esimest said üle poole antud häältest:

  1. Charlotte Brontë “Jane Eyre”
  2. Erich Maria Remarque “Triumfikaar”
  3. Anton Hansen Tammsaare “Elu ja armastus”
  4. Margaret Mitchell “Tuulest viidud”
  5. Jane Austen “Uhkus ja eelarvamus”
  6. Erich Segal “Armastuse lugu”
  7. Robert James Waller “Madisoni maakonna sillad”
  8. Emily Brontë “Vihurimäe”
  9. Gabriel Garcia Márquez “Armastus koolera ajal”
  10. Lev Tolstoi “Anna Karenina”
Postitatud

Koolilood. Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli…

Koolilood. Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli...

Jaan Rannap Foto Jüri J. Dubov

..peame alustama sellest, et Jaan Rannapi lõbusate ja õpetlike lugude seltsis on üles kasvanud juba mitu põlvkonda koolilapsi. Rannap on hea koolielu tundja, kes jälgib elu läbi huumori- või satiiriprisma. Rannapi koolilood on muhedad ja südantsoojendavad. Üks osa koolilugude ainest on pärit Rannapi enda koolipõlvest, suur osa tähelepanekuid on kogunenud aga tööst ajalehe “Säde” ja ajakirja “Pioneer” juures.

Kuigi tema kangelased käisid koolis siis, kui kanti punaseid kaelarätte ja suurem osa ettevõtmisi oli seotud pioneeritööga, jäid lapsed ikka lasteks oma mängude, viperuste ja vempudega, mida jagub koolilugude igale leheküljele.

Rannapi koolillood saavad alguse raamatuga „Salu Juhan ja tema sõbrad“(1964). Salu Juhan peab kirjutama rühma kroonika. Juhan arvab, et kroonikas peab olema kajastatud kõik, mis huvitavat või naljakat juhtunud on ja nii selguvad kõik tema sõprade veidrused, naljad ja põõrased juhtumised. Jaan Rannapi raamatute tegelased pole mingid pailapsed, vaid uudishimulikud tegelased, kellega juhtub nii mõndagi. Ning lõpp on sageli „õnnetu“ või kõige paremas mõttes õpetlik.

Eesti lastekirjanduse klassikasse kuulub Rannapi  raamat „Agu Sihvka annab aru”, mis on kuuenda klassi pioneeri Agu Sihvka seletuskirjade kogum. Iga kord kui minategelane on millegagi hakkama saanud, tuleb tal „kõik ausalt ära rääkida“ ja tõendada olenevalt tekkinud olukorrast, kas õppetöökoja juhatajale, kooli direktorile, klassijuhatajale, kooli arstile , et ta tegutses parimate kavatsustega. Esimene Agu Sihvka raamat ilmus 1973. aastal, värskeim 2020. See raamat on suurepärane õpik selle kohta kuidas musta valgeks rääkida. Agu Sihvka on ju sedasorti tegelane, kes püüab ennast alati õigustada. Juhtugu ükskõik mis, aga tema süüdi ei ole! Niisuguseid lapsi oli siis, on praegu ja on ka tulevikus. Musteräparduja Agu Sihvka ning aruande vorm, mille Rannap on tema tempudest jutustamiseks valinud on ideaalne, omas žanris. Noore lugeja samastumine tegelastega on tagatud: pole võimalik mitte kaasa elada poisile, keda täiskasvanud süüdistavad. Paturegister omakorda on ajastuomaselt loosunglik ja jabur. Kuigi Agu Sihvkal ei õnnestu end kordagi süüst puhtaks pesta, on iga lugeja valmis süüd temaga jagama – niivõrd sümpaatsed on pahategude tagamaad.

Lühifilm "Agu Sihvka annab aru" 1970
Rannapi „Salu Juhan ja ta sõbrad" Eesti Televisioon, 1984, Foto: Tiina Alver

Agu Sihvka juhtumiseks kirjutatud lugu, kuidas tõukekelk tukkuva hobusemehe ree külge seotakse ja hobust siis pasunahüüuga ergutada püütakse, on üks vähestest seikadest, mille Rannap otse oma elust on maha kirjutanud.

Lood nendest raamatutest on ilmunud ka kogumikes „Musta lamba matused“ ja „Koolilood“

Lustakat lugemist koolielust pakuvad ka Toivo ja Tõnis Tootseni lood. Toivo Tootsen lõi oma koolilugude tarbeks tegelase Jõhvi Joosep. Jõhvis ta ei ela, teda ainult hüütakse nii. Ta on pikk ja peenike ja oskab igale poole ning igalt poolt jälle tagasi välja vingerdada. Ta ei püsi paigal ja olevat ülepea üks suur jõhv või rüblik. Õpib Joosep Kergemeele 8-kl. Koolis. Joosep on heatahtlik, aga oma heas tahtmises sageli koomiliselt äparduv, sümpaatne naljanina. Esimene kirjutis „Sädeme“rubriigis „Jõhvi Joosepi jutunurk“ ilmus laupäeval, 28. novembril 1964. Raamat ise ilmus 1975. Kokku ilmus Jõhvi Joosepi raamatuid koguni viis, neist kahes viimases on lisandunud tänapäeva koolielu temaatikat poja Tõnis Tootseni kaasabil.

Hoopis teistliiki lugemine on Raimo Männise „Kiviküla kooli poisid“ (1974), mi on tihti ka koolilapsele soovitatud kirjanduse nimekirjas Jutustuse tegevus toimub Teise maailmasõja järgsel ajal makoolis, kui tehakse veel vahet kommunistide ja Saksa poolel võidelnute vahel. Autor jutustab ühe maakooli elu argipäevadest, koolipoiste tegemistest-pahandustest internaadielust ja laste omavahelistest suhetest. Jutustus võlub aine tundmise ning karakterite meisterliku väljajoonistamisega. Raamat oli mõeldud lasteraamatuna, kuna räägib nn mittetäieliku keskkooli elust. Need koolid olid seitsmeklassilised. Üllataval kombel aga hakati „Kiviküla kooli poisse” pidama mitte laste-, vaid noorsooraamatuks.Kuna enne sõda ja sõja ajalgi oli koolikohustus kuus aastat, siis need, kes tahtsid edasi keskkooli minna, pidid kusagil seitsmenda klassi lõpetama. Seetõttu oli ka Kiviküla kooli seitsmendas klassis täisealisi noormehi, kellest ei saanud ju kirjutamata jätta. Raamatule on hilisemalt ilmunud ka järg „Talv ja kevad Kivikülas“