Postitatud

Reisile raamatuga – kirjanike radadel

Reisile raamatuga – kirjanike radadel

Reisile raamatuga- kirjanike radadel

Reisile raamatuga – kirjanike radadel

ETVs sai näha minisarja, kus näitleja Richard E. Grant pakib kaasa kohvritäie raamatuid ning reisib läbi Lõuna-Itaalia, Lõuna-Prantsusmaa ja Andaluusia, kust tuntud kirjanikud on inspiratsiooni ammutanud. Sarja „Kirjanike radadel Richard E. Grantiga“ on võimalik vaadata ka Jupiteris. Sarjast leiavad inimesed, kel plaan sinna kanti reisida, hulgaliselt viiteid raamatutele, mida lugeda. Mitmed neist on tõlgitud ka eesti keelde. Järgnevalt nendest raamatutest räägimegi.

Itaalia (Napoli, Pompeii, Positano, Matera)

Elena Ferrante on pseudonüüm, mille omanik on siiani saladuseks jäänud, isegi tema sugu pole teada. Tema üle maailma erakordselt populaarseks kujunenud 4-osalise Napoli-romaanide sarja esimene raamat „Minu geniaalne sõbranna” viib lugejad 1950. aastate Napoli vaese ja troostitu linnaosa tänavatele, kust saab alguse Elena ja Lila elukestev sõprus.

32-aastaselt jõudis Charls Dickens  Napolisse ja selle ümbrusese, kus teda šokeeris sealsete inimeste vaesus. 1846. ilmus tema reisikiri „Pictures from Italy“, kus ta kirjeldab valitsevaid suuri kontraste suurejooneliste hoonete ja räpase vaesuse ning mineviku ja oleviku vahel. Samuti räägib raamat tolleaegsest Vesuuvi tippu ronimisest.

„Söö, palveta, armasta“ võtab kokku Elizabeth Gilberti teekonna, millele ta asus pärast abielulahutust: ta palvetab Indias, leiab armastuse Indoneesias ja otsib Napolis ideaalset pizzat.

Minu geniaalne sõbranna. Lugu uuest perekonnanimest - Elena Ferrante
Andekas mr Ripley. Eesti Päevalehe romaaniklassika - Patricia Highsmith

Norman Lewis teenis Napolis 1944. aastal luureohvitserina. Tema „Naples ’44“ räägib raskest ajast Napolis, kus inimesed on ellujäämiseks sunnitud varastama või prostituudina töötama ja kus usk on ellujäämiseks hädavajalik. Samas võlus teda inimeste elurõõm ja elutahe.

Robert Harrise romaan „Pompeii“ on ajalooline põnevik, mille tegevus toimub kahe päeva jooksul enne Vesuuvist purskamist 79. aastal. Lugu jälgib veeinsener Marcus Attilius Primust, kes vastutab Napoli lahe piirkonda varustava akvedukti Aqua Augusta toimimise eest. Katastroofi kirjeldus põhineb Plinius Noorema ajaloolistel kirjeldustel.

Rannikulinn Positano annab 1952. aastal inspiratsiooni Patricia Highsmithile raamatuks „Andekas mr Ripley“. Kui rikas Herbert Greenleaf pakub peategelasele võimalust sõita Itaaliasse, et veenda tema ülbet poega Ameerikasse naasma, näeb Ripley selles rikastumisvõimalust. Kõrge elatustaseme nimel on mees valmis ka käed veriseks tegema.

Materat peeti XX sajandi keskpaigani Itaalia häbiplekiks, linna maine muutus suuresti tänu raamatule „Kristus jäi pidama Ebolis“, mis põhineb Carlo Levi mälestustel, kes saadeti 1930 fašistliku valitsuse vastase tegevuse eest asumisele Maderasse. Oma raamatus kritiseerib ta teravalt seda, kuidas sealsed elanikud peavad elama äärmises vaesuses, piirkond oli XX sajandi Itaaliast totaalselt maha jäänud. Itaalia valitsus hakkas 1950ndatel piirkonda investeerima ja nii said kõik inimesed kolida koobaselamutest korteritesse. 1993 kanti linn UNESCO maailmapärandi nimistusse

Prantsusmaa (Cévennes, Marseille, Riviera, Grasse)

Krahv Monte-Cristo 1. osa - Alexandre Dumas

150 aastat tagasi rändas 28-aastane Robert Louis Stevenson umbes 200 km Prantsusmaad mööda, saatjaks vaid eesel.  „Eesliga Sevennides“ võtab kokku tema rännaku.

Adam Thorpekeda köitis samuti elu Sevennides. Ta on seal elanud 30 aastat ja kirjutanud tänapäevase raamatu „Notes from the Cévennes“, milles räägib ka Stevensonist

Marseille – Alexandre Dumas  „Krahv Monte Cristo“ algab just siit, kust on näha ka saar, millel paikneb Chateau d’If. Noor meremees Edmond Dantes satub end tema sõpradeks nimetanud meeste alatute sepitsuste tõttu Iffi kindluse vangitorni. Seal tutvub ta kaasvangi abee Fariaga, kes avaldab talle rikkaliku aarde saladuse. Tal õnnestub põgeneda, aare leida ning temast saab krahv Monte-Cristo, mees, kelle ainsaks sihiks on kättemaks. Paraku võib viimane olla aga kahe teraga mõõk ja haavata ka selle kättemaksjat ennast.

1920. aastatel avastasid ameeriklased Antiibe võlud. F. Scott Fitzgeraldi perega Antibes veedetud aeg saab aluseks tema romaanile „Sume on öö“, mis räägib ameeriklasest psühhiaatri Dick Diveri ja tema kaasmaalaste pillerkaaritavast elust 1920. aastate Euroopas. Lugejale avaneb pilt mitmekülgse seltskonna kirevatesse päevadesse ja öödesse, aga ka särava fassaadi taga peituvasse tühjusesse, kus hõljuvad nii mõnedki täitumata soovid.

French Provincial Cooking — Elizabeth David (1960). Seda peetakse üheks läbi aegade parimaks prantsuse regionaalse toidu kokaraamatuks. See ei keskendu niivõrd keerulistele restoranitoitudele, vaid maalähedastele ja traditsioonilistele retseptidele (suppidele, hautistele, omlettidele ja vormiroogadele).  Briti toidukirjanik Elizabeth David on üks 20. sajandi mõjukamaid gastronoomiaautoreid, kelle teosed muutsid põhjalikult seda, kuidas ingliskeelses maailmas suhtuti Prantsuse ja Vahemere kööki.

Sume on öö - Francis Scott Fitzgerald

Grassi peetakse 16. sajandist maailma parfüümipealinnaks, parfüümiga hakati siin peitma parkimiskodadest tulevat jubedat lõhna. Patrick Süskindi “Parfüümis“ lahkub peategelane Pariisist ja jõuab Grassi. Ise lõhnatu nagu Saatan, on ta lõhnade geenius – ta suudab neid sadade kaupa identifitseerida, suurte vahemaade tagant haista ja oma mälus talletada. Tema jaoks ei tähenda maailm värve ja valgust, reaalseid, kombatavaid ja nähtavaid asju, tema jaoks on olemas vaid lõhnad. Lõhnade osas on tema eesmärgiks täius, «absoluutne lõhn», mis teeks temast inimeste lemmiku. Oma otsingute käigus mõrvab ta 26 tüdrukut. Romaan ilmus 1985 ja see sisaldab täiuslikke lõhnade kirjeldusi.

Hispaania (Andaluusia)

Federico García Lorca (1898-1936) on Granadast pärit luuletaja ja näitekirjanik, kelle teosed olid keelatud 1953. aastani  ja neid tsenseeriti veel 1975. aastani. 1936. aastal, Hispaania kodusõja alguses, hukkasid võimud Federico García Lorca tema vabameelsete vaadete ja loomingulise tegevuse tõttu. „Sketches of Spain. Impressions and Landscapes “ („Impresiones y paisajes“) on proosateos, mille ta kirjutas vaid 17. aastaselt ja mis koos tema luuletustega väljendab Granada olemust paremini kui ükski reisijuht. Eesti keeles on García Lorca luuletuste valimik ilmunud kogus “Kaneelist torn” ning sama valik pisut laiendatuna kogus “Mu kätes on tuli”,

Victoria Hislop „The Return“  on inspireeritud kirjaniku reisist Hispaaniasse. Lugu jookseb paralleelselt 21. sajandi ja 1930. aasta vahel. Peategelane tuleb Hispaaniasse tantsu õppima, kuid ootamatu kohtumine viib ta ajas tagasi Hispaania kodusõja aegadesse.

Genesise endine trummar Chris Stewart, kes kolis 30 aasta eest elama Sierra Nevada eelmäestikku, on oma kogemusi Hispaaniast jaganud lustakas raamatus  „Üle sidrunite. Optimist Andaluusias“

Ja päike tõuseb - Ernest Hemingway

Ernest Hemingway jõudis esmakordselt külastas Hispaaniasse 24-aastaselt. Ta armastas Hispaaniat. Hispaania härjavõitluse armastusest on inspireeritud tema teos „Death in the Afternoon“.  Ronda kuulus matadoor Pedro Romero on Hemingway teose „Ja päike tõuseb“ prototüübiks. 1937 nõustus Hemingway kirjutama Hispaania kodusõjast ühele Ameerika ajalehele. Kogetu andis aluse tema romaanile „Kellele lüüakse hingekella

David aja Emma Illsley jagavad raamatus „Las Chimeneas: Recipes and Stories from an Alpujarran Village“ oma armastust kogukonna vastu, mille osa nad on olnud viimased kaks aastakümmet. Raamatust leiab restorani kokkade Soledadi ja Conchi retsepte, kohalike toodete, Alpujarra traditsioonide ja tavade tutvustuse, anekdoote, intervjuusid kohalikega.

„As I Walked Out One Midsummer Morning“ on Briti kirjaniku Laurie Lee memuaaridesarja teine raamat. Lee lahkub Inglismaalt Cotswoldi külast, et asuda teekonnale Hispaaniasse, oskamata seejuures eriti hispaania keelt. Ta teenib elatist kohvikute ees viiulit mängides ning magab öösiti teki all lageda taeva all. Aasta aega rändab ta läbi Hispaania, põhjas asuvast Vigost lõunarannikuni, kuhu ta Hispaania kodusõja puhkemise tõttu lõksu jääb. Lee lahkub Hispaaniast vahetult enne kodusõda, et sinna mõne aasta pärast naasta. Tema raamat „A Moment of War“ kirjeldab, kuidas Lee 1937. aasta detsembris Hispaaniasse suundub, et vabariiklaste eest võidelda. Ta ületas üksi lumetormis Püreneed. Seejärel kohtas ta vabariiklaste toetajaid, kes kahtlustasid teda natsionalistlikus spioonaažis. Hukkamise päeval viis õnnelik kohtumine ta vabastamiseni ja liitumiseni rahvusvaheliste brigaadidega. Raamat jutustab Lee kogemustest vabariiklaste sõdurina Figuereses, Valencias, Tarazonas, Madridis, Teruelis ja Barcelonas. Ta lahkus Hispaaniast 1938. aasta veebruaris.

J. G. Ballard armus Marbellase ja käis seal perega regulaarselt. Tema „Cocaine Nights“ ilmus 1996. Raamatu tegevus toimub väljamõeldud linnas, mis põhineb Marbellal. Linna elanikud üritavad oma ellu põnevust süstida kuritegudega, pöördudes siis taas igapäevaellu, kus mängitakse tennist, kihutatakse kaatritega ja lavastatakse näidendeid.

Postitatud

100 aastat Mutionu pidu

Mutionu pidu - Alide Dahlberg

100 aastat Mutionu pidu

Ülestõusmispühadel on paslik meenutada üht lasteluuletuseks peetavat luuletust, mida pühadepeoga ehk seostada ei osatagi. Alide Dahlbergi luuletus „Mutionu pidu“ tähistab tänavu oma 100ndat sünnipäeva ning on saanud osaks Eesti kultuurimälust – seda teavad lapsed, lapsevanemad ja õpetajad juba mitmest põlvkonnast. Luuletus ilmus esmakordselt lasteajakirja „Päiksetar“ 1926. aasta märtsikuu esimeses ja paraku ainukeses numbris pealkirja all “Mutionu pühadepidu“, autor varjus initsiaali A taha. Autor muutus avalikuks alles 1960. aastal. Helilooja ja muusikapedagoog August Kiiss seadis 1931. aastal luuletuse kuuele kombekamale salmile viisiks ühe eesti rahvaviisi.

Kas saab veel vahvamat pidu olla kui see, kus peoperemeheks on mutionu ja pidulisteks karvased ning sulelised! Ja milliste maitsvate jookide-kookidega pidulisi kostitatakse! See tore „päise päeva aal / pilla-palla pillerkaar”, osutus tegelikult tõsiseks joominguks, mis lõppes verise kaklusega.

Konflikti vallandas purjus Jänes, kes kogemata Siilile käpa peale astus. Solvunud Siiliga tuli seepeale tüli norima Kaaren,  peagi sekkus kaklusse ka joobnud Karu, kelle järgnesid teisedki loomad.

Mutirahwa raskeks mureks
riid läks wiimaks wäga suureks,
kausid, tassid lendasid,
kisklejad waid undasid.

Mutionu ja tema kaasa Mutitädi püüdsid meeleheitlikult rahu taastada, kuid nende katsed polnud kuigi edukad.

Kui siis wiimaks lõppes tüli,
siili kasuk lõhki oli,
karul katki kistud west,
reinul kadund kõrwalest.

Harakal ei olnud saba,
jänes otsis karku taga,
kaaren paistes nokaga,
põder jäigi lonkama.

 

Peo  menüügi on ajapikku märksa tervislikumaks muutunud. Nii asendati Jänese õllejook süütuma kastejoogiga, Kaarna kapsapirukas vahetus karusmarjadega, Kull pidi loobuma lihaviilukast, et maitsta hoopis kurejooki, Orav aga maiustas algses versioonis mitte käbijupiga, vaid hoopis väikese vorstitükiga.

Karu imes mesikooki,
jänes rüüpas õllejooki,
wares mune krõbistas,
harak sülti lohistas.

Põder limpsas õunasuppi,
oraw näris worstijuppi,
kaarnal kapsapirukas,
kullil lihawiilukas.

Eks jäägu iga lugeja enda otsustada, millist varianti peost ta lihavõtetel kogeda eelistab

Laulu algversiooni sõnadega Vennaskond esituses kuuled siit: https://www.youtube.com/watch?v=kHJaXByPWc8

Laulu mugandust Kukerpillide esituses kuuled siit: https://www.youtube.com/watch?v=0U6rsQuIsSE&list=RD0U6rsQuIsSE&start_radio=1

Väike Mai - Alide Dahlberg

Alide Dahlberg (1891-1981) pärines Kadrina lähedalt talust. Ta oli üks esimesi Kadrina kihelkonnakooli lõpetajaid. 1921–1940 töötas ta Riigikogu kantseleis, seejärel Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi kantseleis kuni pensionile jäämiseni 1947. aastal. Ta suri Iru vanadekodus ning on maetud Kadrina kalmistule oma esimese abikaasa kõrvale.

Dahlberg kirjutas veel lasteraamatud “Arutalu lapsed” ja “Väike Mai” ning hulga kuuldemänge. 1950.–1960. aastatel tõlkis Dahlberg vene keelest nõukogude propagandakirjandust.

Postitatud

Raimond Kaugver 100

Raimond Kaugver 100

Raimond Kaugver (25.02.1926-24.01.1992) on tõeline Eesti rahvakirjanik, kelle raamatute kogutiraaž ületas miljon eksemplari, mida on rohkem kui ükskõik millisel teisel Eesti kirjanikul. Raimond Kaugveri käes on veel üks eesti kirjanduse trükirekord – tema romaani  “Kas ema südant tunned sa?” trükiti 1988. aastal 115 000 eksemplari. Palju ei jäänud tiraažilt maha ka “Tee isa juurde” , mille trükiarv aastal 1987 oli 100 000 eksemplari. Raimond Kaugver püsis Eesti kirjanike loetavuse esiviisikus 60ndate keskpaigast kuni surmani.

Juba 10 aastaseltselt toimetas Raimond Kaugver vapside ajalehe nimest inspireeritud kirjanduslikku õpilasväljaannet Võitlus, kus avaldas seiklusjutu “Kõrbelõvi”. Rakvere gümnaasiumi direktor  tutvustas teda kui parimat kirjandikirjutajat kooli külastama tulnud kirjanikule ja haridusministeeriumi vabaharidusnõunikule Juhan Jaigile. Jaik avaldas arvamust, et Kaugver võiks tulevikus kirjanikuks hakata. “Kas siis kirjanikuks hakatakse… kirjanikuks sünnitakse,” pahvatanud noor Kaugver välja oma sügavaima veendumuse. “Aga võibolla sa oledki kirjanikuks sündinud,” lohutanud Jaik.

Kaugver lõpetas Rakvere gümnaasiumi ainult viitega. Paraku piirdus Kaugveri haridustee vaid gümnaasiumiga. Pärast vangilaagrit soovis ta küll Tartu ülikooli arstiteaduskonda astuda, et kirurgiks saada, aga tema CV polnud selleks kõlbulik.

Aastal 1943 oli Kaugver põgenenud Soome, kus astus 200. eesti jalaväerügementi. Tagasi Eestisse tuli ta koos teiste soomepoistega 1944. aasta augustis. Sama aasta sügisel võitles Kaugver Pitka löögiüksuses sissetungivate Nõukogude vägede vastu. 1944. aasta lõpus ta arreteeriti ja mõisteti sunnitööle Vorkutasse, kust vabanes 1950. aastal.

1947.a kevadel jääb Raimond Vorkuta kaevanduse varingu alla ja satub haiglasse. Tal avaneb võimalus jätkata vangistust laagri haiglas sanitarina ja peale vastava kursuse läbimist juba velskrina. Kaugver leidis võimaluse laagri tervishoiuosakonnas töötavate vabade inimeste kaudu oma tsenseerimata kirju välja toimetada. Nagu kirjanik on hiljem väitnud, pani ta juba neis kirjades laagrilood kirjanduslikku vormi. Kokku üle 200 vangilaagris kirjutatud Raimondi kirja oma lähedastele on tänaseni säilinud.

Raimond Kaugveri elu on võimalik jälgida tema romaanide kaudu. Kaugver kirjutas nii Soome armees kui ka Siberi vangilaagris. 1951 aastal valmis Kaugveril kunstnike elu käsitlev „Laevad kaotavad tüüri”, mida seni on peetud tema esimeseks teoseks. 18 aastat pärast oma surma üllatas Kaugver kõiki romaani “Põhjavalgus” ilmumisega. Teose olemasolu oli kuni viimase ajani teada vaid vähestele, nende seas Ain Kaalepile, kellele Kaugver käsikirja 1950-ndatel lugeda andis. “Põhjavalgus” on Kaugveri pikematest teostest ilmselt varaseim. Autor alustas seda 1947. aastal Vorkuta vangilaagri kinnipeetavana ja pani teosele punkti 1951. aastal. Täiesti kindlat kronoloogiat on nüüd aga juba raske tuvastada. Fakt on see, et kumbagi romaani kirjanikul elu jooksul avaldada ei õnnestunud. Ka „Laevad kaotavad tüüri” ilmus postuumselt 1993. aastal.

Põrandapealsesse kirjandusse tuli Kaugver 1956. aastal Loomingus avaldatud novelliga “Doktor Kollom”. Aastal 1957 ei saa tema novellikogu „Virvatuled“ käsikiri positiivset hinnangut. Ometi saab Kaugver novellivõistlusel III preemia novelliga „Revident“. „Loomingus“ avaldatakse ka tema söekaevandusest jutustav novell „Neljas horisont“.

Põhjavalgus - Raimond Kaugver

Ain Kaalep on seoses Kaugveriga 50ndate algust meenutades väitnud, et temas elas lootus Nõukogude võimu kokkuvarisemisest. 1951. aastal olid nad kahekesi Vabaduse puiesteel jalutades kohanud Kaalepi tuttavat kommunistlikku noort Endel Nirki ja Raimond avaldanud esimest korda nähtud inimesele kohe arvamust, et “ei tea kas see “vene värk” aastatki enam kestab”. Ta kirjutab romaane, mille ilmumine selles ajas oli võimatu. 1958 valmib romaani „Sillad põlevad“, mis ilmub raamatuna alles 2007. 1959. aasta romaanivõistlusele saatis ta romaani “Võõra mõõga teenistuses”, mis raamatuna ilmub  aastal 2011

Keskpäevavalgus - Raimond Kaugver

Oskar Kruus  kirjutab Raimond Kaugveri kirjanikutee esimest poolt vaagides: “Kuna kriitikas ja kirjanduselus jäi kirjutamata reegliks Kaugverit alahinnata, kaotas ta stiimuli edasi püüda. /—/ Kuid nii jäi(d) sündimata ta tippteos(ed), kuigi suureandelise fabuleerijana oleks ta võinud jõuda märksa kõrgemale. Kaugver kuulub küll eesti kõige loetavamate kirjanike hulka, kuid oma “tõde ja õigus” jäi tal loomata. Selles on otseselt süüdi teda ümbritsenud kirjanduspoliitika.”

Vanglas vabanedes töötas Kaugver 1951-1961 Trammipargis velskrina, hiljem lumesahajuhina, trammijuhina ja teedemajanduse meistrina. Tema esimene raamatuna avaldatud romaan, trammipargist jutustav „Keskpäevavalgus“, ilmub aastal 1961, järgneb „Igapäevane leib” 1964.  Kaugver teeb avaldamise nimel iseendaga suuri kompromisse. Sooviga saada avaldatud tuleb ta vastu riiklikule poliitikale ja kujutab oma teostes nõukogude argipäeva ja töötajaid. Kaugver töötab lühiajaliselt kaevurina Kohtla-Järvel, et saada inspiratsiooni kaevurite elust jutustavale romaanile „Seitsmendas läänes“(1965).

Aastast 1964 oli Kaugver kutseline kirjanik. Raimond Kaugver oli väga viljakas raadioteatri autor. 1960-1987 kirjutas Kaugver 20 kuuldemängu ringis.

1966 aastal tegi Kaugveri teise katse enda ja oma põlvkonna lugu kirja panna. “Nelikümmend küünalt” (1966) oli kohe ilmudes bestseller, see avaldati peagi Soomes ja väliseestlaste tarvis isegi Roomas. Kirjanikul õnnestus kirjutada asjust, millest avalikult ei räägitud – 1941. aasta 14. juuni küüditamisest, Soome Talvesõjast, Eesti Omakaitsest, Vorkuta vangilaagrist…

Kaugver võis kirjutada 14-15 tundi päevas ja tütre mäletamist mööda ei tohtinud talle siis isegi võileiba pakkuda. Kahe päevaga kirjutas kuuldemängu. Kuu ajaga tegi ta romaani valmis ja siis kulus ülejäänud aasta elamise peale. Suurte tiraažide pealt maksti toona tuhandeid rublasid honorariks, nii et raha oli palju! Ülo Tuuliku väitel kuulub Kaugverile ja Ardi Liivesele kestvusjoomise rekord eesti kirjanduses: nad napsitanud vahepeal kaineks saamata 49 päeva järjest. Pummelunge tasakaalustab Paldiski maantee nn Seewaldis läbitehtud viinaravi. Alkoholismi mõjusid käsitleb Kaugver teoses „Jumalat ei ole kodus“ (1971).

Tuulik kahetseb, et ei Kaugver ega hiljem ka ta ise pole kirja pannud legendaarse trio, Kaugver, Eno Raud ja Villem Gross,  reisi läbi Eesti, mis võeti ette tähistamaks kultuuriministeeriumilt Kaugverile antud 2000 rublast preemiat. Kolmekesi istuti taksosse ja sõideti läbi kõik Rakvere, Tartu ja Pärnu sõbrad-tuttavad. Kolmanda päeva õhtul oldi Tallinnas tagasi – pool näidendi honorari oli huugama pandud. Kaugver teatanud üldse mitte traagiliselt, et nüüd tuleb hakata jälle leiba teenima. 

Nelikümmend küünalt - Raimond Kaugver
Kas ema südant tunned sa? - Raimond Kaugver

1979. aastal amputeeriti Kaugveril gangreeni tõttu üks jalg. Tema elurõõmu see siiski õnneks oluliselt ei vähenda. Kaugver kirjutas haiglamuljete põhjal oma ühe parima romaani «Vana mees tahab koju».

Oma hilisemates romaanides keskendus Kaugver peamiselt kaasaegse elu erinevatele teemadele. Ta lahkab koolielu probleeme teoses „Disko“ (1982); noortevägivalda teoses „Meie pole süüdi“ (1984). Viimasest teosest tehti ka täispikk film (1986), vanemate ja laste suhteid romaanis „Kas ema südant tunned sa?“.

Kaugveri lühiproosa, mis on peamiselt klassikalise ülesehitusega ja käsitleb lühijutu vormis mitmesuguseid eetilisi küsimusi on ilmunud kogudes „60 minutit” (1968), „Tuuleveskid” (1977) ja „Oh mis kena maailm” (1983).

Kaugver andis suure osa oma loomingust 1980. aastatel Eesti Kirjandusmuuseumile.

1990. aastal ilmuvad “Postuumselt rehabiliteeritud” ja “Laev keset rägastikku”. 1990. aastal olid Kupra kirjastuse tiraažid nii suured, et Kaugverist sai enne surma veel tõsiselt rikas mees. “Mul on kohe päris õudne mõelda, kui palju mul raha on,” öelnud ta asjade käigu üle imestades tütrele.

Kaugveril oli kolm ametlikku naist ja lugematu arv romaane-romansse, mida ta ei varjanudki. Kolmas abielu Aavega oli tema kõige abielulisem abielu. Aave oli boheemlaslike eluviisidega koloriitne inimene, väga ilus ja atraktiivne naine, üdini kunstiinimene, kuulsast kirjanduslikust dünastiast, Julius Oro ehk Õngo üks tütardest. Paraku väärib kooselu lõpp 1989. aastal õudusromaani. Tütre, Katrin Kaugveri jutu järgi olid nad kahekesi peolt tulnud ja Raimondil oli juba protees alt ära keeratud, kui Aave õhkõrn kleit tuba soojendanud reflektorist tuld võttis. Raimond ei saanud midagi teha. Abikaasa hukkus traagilises tuleõnnetuses.

1990.a  valitaks Kaugver Eesti Kongressi liikmeks

1991a. taastab Eesti oma kaotatud iseseisvuse, mida Kaugver on nii kaua oodanud. Läbinisti optimistlikul Kaugveril õnnestub saabunud vabadust nautida liiga vähe aega. 24 jaanuaril 1992.a sureb ta Magdaleena haiglas leukeemiasse.

Raimond Kaugveri eluloo on kirja pannud Sirly Hiiemäe raamatu „Rahvakirjaniku lugu“ Raamat on kirjutatud Kaugveri päevikute, kirjade, intervjuude, arhiivimaterjalide ja loomingu põhjal.

Kuula ka Raimond Kaugveri intervjuud  ERRist

Postitatud

Heljo Mänd 100

Heljo Mänd 100

Heljo Männi (11.02.1926 – 6. 12.2020) 100. sünniaastapäeva tähistas Eesti Post erimargiga. Heljo Mänd on avaldanud üle 100 värsi-, proosa- ja näidendiraamatu lastele ja üle 30 raamatut täiskasvanutele, kuuldemänge, lastenäidendeid, TV-stsenaariume , tõlkinud lasteluulet ja -proosat vene, inglise ja saksa keelest. Tema lasteraamatuid on tõlgitud enam kui 20 keelde.

Heljo Männi “Mõmmi ja aabitsa” järgi on lugema õppinud mitmed põlvkonnad. Esimene “Karu-aabits” ilmus 1971. Kui praegustes aabitsates on tavaline, et õppimine toimub koos läbivate tegelastega, siis Mõmmi oli selle võttestiku pioneeriks. „Karu-aabitsa“ järgi õppisid koolis need lapsed, kes eksperimendi korras kuueaastasena kooli läksid. Nüüd õpivad selle järgi tähti ja lugemist koolieelikud.

Raamatust on ilmunud üle kümne kordustrükki. Kuna kirjanik kirjutas need lood oma tütre voodi ääres, oli Mõmmi algselt karutüdruk. Kui te vaatate Karu-Aabitsa Mõmmit, siis te näete, et Vive Tolli on joonistanud talle selga sellise hõlsti, et ta on nagu karutüdruk. Aga kui mõmmilugude lavastamiseks läks, leiti, et Mõmmi peab olema poiss. Teleseriaal “Mõmmi ja aabits” oli Eesti Televisioonis esimest korda eetris mustvalgena aastatel 1973-76. Need osad pole enam tänaseks säilinud. Aastatel 1977–1978 salvestati värviliselt teine versioon, mis on ka kõige rohkem tuntud. Aastatel 1998–1999 lavastati Eesti Televisioonis Karulaane rahva uued lood “Mõmmi aabits. 20 aastat hiljem”.

1980. aastal ilmunud Heljo Männi näidendikogu “Mõmmi, Sabata krokodill ja teised” sisaldas osalt ka juba tuntud tegelasi, seda siis näidendivormis. Selle aastatuhande alguskümnendil ilmus igaks jõuluks ühe Karulaane tegelase jõulukalender, kus šokolaadi asemel pakuti lastele igaks päevaks juttu või luuletust. Kirjanikult on veel ilmunud 1999-2002 “Mõmmilood”, 2005 “Mõmmi tähemäng” ning  2006 “Mõmmi parimad aabitsalood”, mis on Mõmmi-Mari ja Mõmmi-Mai tähtede õppimise lugu. 2003 ilmunud “Mõmmi lugemiku” ideeks aga oli algklasside õpilastele lisalugemisvara pakkumine. Juttude aluseks on võetud tähed tähestikulises järjekorras. Iga tähe kohta on üks jutt, kõik tähejutud on seotud terviklikuks looks. Igas tähejutus on püütud kasutada võimalikult palju selle tähega sõnu

Karu-Aabits. 1976, 3. trükk

Heljo Mänd sündis Narvas, kuid perekond kolis õige pea Võrru, kust pärinesid tulevase kirjaniku esimesed elupildid. Kooli minnes elas ta juba Tallinnas. Ta õppis aastatel 1941–1946 Tallinna Arve- ja Plaanindustehnikumis raamatupidajaks, kuid töötas sel erialal väga lühikest aega. Aastatel 1946–1947 õppis Mänd Eesti Riiklikus Teatriinstituudis, aga ei lõpetanud seda. Abielust kunstnik Roman Männiga sündis perre neli last.

Oakene - Heljo Mänd

Kirjanik on öelnud, et perekond ja lapsed on tal esikohal, siis tuleb looming. Aega selle jaoks tuli varastada pereema tööde ja toimetuste vahelt. Küllap sealt tuli harjumus tõusta vara ja kirjutada iga päev midagi. Ligi seitse aastat oli Heljo Mänd „sahtliluuletaja“, kuni sekkus tema abikaasa, kes õhutas Mändi minema ajalehe Säde toimetusse kirjutatut näitama. Leht avaldas mõned luuletused ja küsis lisa. Mänd on öelnud, et abikaasa armastus tegi temast kirjaniku. Mitte ükski tekst ei läinud kodust välja, ilma et abikaasa poleks seda üle vaadanud või parandusi soovitanud. Ajakirjanduses ilmunud värssidest pani Mänd Ralf Parve innustamisel kokku oma esimese luulekogu lastele „Oakene“ (1957). Edaspidi polnud haruldane, et aastas ilmus tal kaks-kolm raamatut.

Loomingu ja pereelu kõrvalt töötas Heljo Mänd aastal 1956 “Sädeme” toimetuses, aastatel 1958–1965 ajakirja “Pioneer” ja 1960–1965 ühtlasi “Tähekese” toimetuses, mõnda aega toimetas Nõukogude Naises lastenurka „Karumõmmi jututuba“. Vabakutseline kirjanik oli ta aastast 1965, Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1961

Tähelepanuväärselt õnnestunud on Heljo Männi humoristlik koolipoisilugu „Toomas Linnupoeg”(1968). Samuti on armastatud jutustused on “Koer taskus” (1967) ning “Miks sa vaikid?” (1969) ning muinasjuttude kogumik “Roosa muinasjutt” (1990). Hästi tuntud on Männi luuletuste valikkogud “Pillerpall” (1973) ja “Rohupäike” (1986). Paljud Männi luuletused on külge saanud viisi („Jorupill jonn“, „Karumõmmi unelaul“, “Mina ka” ). Vastupidiselt Mõmmi lugudele leidis televariandist tee raamatusse „Nõiakivi“.

1983 ilmus lapsepõlvemälestustel põhinev jutukogu „Väikesed võililled”, mis sai siis Smuuli nimelise kirjanduspreemia osaliseks. 2021. aastal valiti parimaks raamatuks kategoorias „Eestlane ja tema lugu“  Heljo Männi raamatu “Väikesed võililled” uus täiendatud versioon.

Kui lapsed ning lapselapsedki olid juba suureks kasvatatud, leidis Mänd aega ka täiskasvanutele kirjutada. Ilmusid täiskasvanutele mõeldud romaanidele, mälestusteraamatud ja luulekogud.

Mänd pälvis aastal 2001 Valgetähe V klassi teenetemärgi, 2016. aastal aga Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia. 2016. aastal paigaldati Heljo Männi 90. sünnipäevaks Nõmmele kirjanikule pühendatud pink

Väikesed võililled. Jutustused autori lapsepõlvemälestustest - Heljo Mänd
Postitatud

Tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt

Tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt

Ethelbert Talbot 1906. a

Selle mõtte formuleeris nüüdisaegsete olümpiamängude algataja Pierre de Coubertin 1908. aasta Londoni olümpiamängudel ja sellest sai olümpiaprintsiip, mille taga on väga selge filosoofia. Coubertin sõnastas mõtte inspireerituna anglikaani piiskopi Ethelbert Talboti jutlusest, kus öeldi, et: „Elus pole tähtis mitte võit, vaid hea võitlus; mitte edu, vaid pingutus; mitte võitmine, vaid hästi võideldud võistlus.“

Mõttekäiku seostatakse ka Vana-Rooma luuletaja Ovidiuse teosega “Metamorphoses”, mis sisaldab lugusid vanakreeka mütoloogiast. Ovidius näitab ikka ja jälle, et võit ei ole alati kõige olulisem väärtus – sageli on tähtsam teekond, osalus, iseloom, julgus või muutus, mis inimesega toimub.

Phaethon tahab võita võidusõidu päikesevankril, tõestamaks, et ta on päikesejumala poeg. Kuid ta ei ole selleks piisavalt valmistunud. Tema võiduiha lõpeb katastroofiga. Et päästa maailma täielikust hävingust, lööb Zeus Phaethoni välguga. Ovidius näitab, et võidu nimel riskimine ei ole voorus. Tähtsam oleks olnud mõistlikkus, enesetunnetus ja oma piiride tunnistamine
 
Atalanta on erakordselt kiire naine, kes võidab kõik mehed jooksus. Ta lubab abielluda mehega, kes suudab teda võidujooksus edestada. Kaotaja karistuseks on surm. Hippomenes võidab teda kavalusega – ta kasutab Aphroditelt saadud kolme kuldõuna Atlanta eksitamiseks ja aeglustamiseks. Kuid see võit ei too õnne – hoopis needuse, Aphrodite muudab nad karistuseks tänamatuse eest lõvideks. Ovidius vihjab, et võit, mis saavutatakse iga hinna eest, ei ole tõeline võit. Võit on sageli petlik, lühiajaline või isegi hukutav.
Pidagem siis olümpiaprinsiipi ja Ovidiuse mõtteid meeles olümpiasportlaste hindamisel ja arvustamisel!

Pierre de Coubertin (1863–1937) oli pärit Prantsuse aristokraatiast, tema kirg oli haridus. Nooruses veendus ta, et Prantsuse koolid vajavad uuendamist – eriti kehalise kasvatuse osas. Ta imetles Inglismaa koolisüsteemi, kus sport oli osa iseloomu kasvatamisest. 1889. aasta Pariisi maailmanäitusel korraldas Coubertin maailma esimese kehalise kasvatuse kongressi. See tõi kokku õpetajaid, poliitikuid ja spordijuhte üle maailma ning pani aluse tema rahvusvahelisele mõjule. Coubertin mõistis, et sport võib olla rahvusvaheline ühendaja. Tema suur idee oli taasluua olümpiamängud, mis ühendaksid rahvaid rahumeelses võistluses. Coubertin esitas oma ettepaneku 23. juunil 1894 Sorbonne’i ülikoolis toimunud kongressil. See hetk tähistas kaasaegsete olümpiamängude sündi. Otsustati , et esimesed kaasaegsed olümpiamängud toimuvad Ateenas Kreekas ja olümpiamänge hakatakse korraldama iga nelja aasta järel. Sama kongressi tulemusena loodi Rahvusvaheline Olümpiakomitee. Coubertinist sai selle üks võtmeisikuid ja hiljem teine president, kes juhtis ROK-i 30 aastat (1896–1925)

Tutvu ka meie olümpiaraamatutega!