Vaimu varamu – Vaimuvara

Postitatud 24. juuli 202425. juuli 2024 kirjutas Maris Adamson

Oo, sport, Sa oled rahu!

Oo, sport, Sa oled rahu!

“Ood spordile” (prantsuse keeles “Ode au Sport”) on Pierre de Coubertini 1912. aastal pseudonüümide Georges Hohrod ja M. Eschbach all prantsuse ja saksa keeles avaldatud luuletus 1912. aasta olümpiakunsti konkursile. Luuletus pälvis kuldmedali. Oodi 9. salmis on kuulsad read:

Oo, sport, Sa oled rahu! Sa põimid sidet ümber rahvastele, kes tunnevad end vendadena ühises jõu korra ja enesevalitsuse harrastuses ja Sinu läbi õpib noorus endast lugu pidama ning teiste rahvastegi iseloomu austama ja hindama. End vastastikku mõõta, ületada, see on eesmärk, on võistlus rahus

Pierre de Coubertin oli kahtlemata idealist. Väidetav sõdade peatamine olümpiamängude ajaks Antiik-Kreekas on pelgalt ilus müüt, mis kahjuks ei pädenud siis, ega päde ka tänases maailmas. Vaimsetel ideedel ja kunstil on aga olnud oma kindel koht olümpiamängude ajaloos.

Vaimsed spordialad olümpial

Parun Pierre de Coubertin oli prantsuse pedagoog ja ajaloolane, keda tuntakse eelkõige kaasaegsete olümpiamängude algatajana. De Coubertin organiseeris 23. juunil 1894 rahvusvahelise konverentsi Sorbonne’is, kus tegi ettepaneku kutsuda ellu olümpiamängud. Samas loodi Rahvusvaheline Olümpiakomitee ja de Coubertin valiti organisatsiooni juhtima. Otsustati ka, et esimesed kaasaegsed olümpiamängud toimuvad Ateenas Kreekas ja olümpiamänge hakatakse korraldama iga nelja aasta järel.

Coubertin soovis algusest peale olümpiale ka vaimseid spordialasid. Alles Stockholmi olümpiaks 1912. aastal õnnestus tal ideele sponsorid leida ja nii said vaimuatleetid võistelda viiel alal: kirjandus, maalimine, skulptuur, muusika ja arhitektuur.

Iga järgmise olümpiatsükliga vaimsetel aladel osalejate arv kasvas. 1928. aasta Amsterdami olümpial lisati võistlusprogrammi ka linnaplaneerimine. Kirjandus jagati kolmeks eri võitluseks: luule, draama ja eepika. Muusika jagunes lauluks, instrumentaalpaladeks ja orkestritööks. Maali kõrvale tekkisid ka joonistamise ja graafika võistlused. Berliini olümpial 1936 lisandusid plakati- ja kommertsgraafikavõistlused. Soovi võistluskavva pääseda avaldasid veel ballett, teater ja fotograafia. Kui arhitektuur välja arvata, siis oli võistlustulle astumise nõudeks, et teos peab olema valmistatud spetsiaalselt olümpiavõistluseks.

1949. aastal otsustas Rahvusvaheline Olümpiakomitee, et edaspidi vaimuatleedid enam olümpial osaleda ei saa. Põhjuseks polnud siiski mitte tööde kehv kvaliteet, vaid see, et kui füüsilistel aladel oli lubatud osalemine ainult amatöörsportlastel, siis kunstivaldkonnas võisid rammu katsuda ka professionaalid.

1912. aasta olümpiamängudel, kui Martin Klein võitis eestlastele esimese olümpiamedali (hõbeda maadluses), sai medali kaela ka Pierre de Coubertin. Tema luuletus “Ood spordile” pälvis kuldmedali. Luuletuse üheksas salmis ülistab autor sporti kui jumalikku andi, elueliksiiri, õiglust, ilu, au, tarkust, rõõmu, viljakust, edu ja rahu.

Oo, sport, Sa oled rahu!

Kuigi ÜRO resolutsiooni kuuluv olümpiarahu käsib sõjad mängude ajaks lõpetada, siis Olümpiaharta sätestab vaid, et olümpialiikumise eesmärgiks on rahumeelse ühiskonna rajamine, kuid ei sätesta ega sanktsioneeri kuidagi sõjategevust või relvakonfliktides osalevaid riike. ROK-i jaoks ei ole kunagi olnud probleemiks, et mängudel osalev riik on samal ajal ka sõjas. ROK läks isegi nii kaugele, et oli nõus andma mängude korraldamist riikidele, kes olid sõjas, kuid klausliga, et mängud toimuvad eemal sõjapiirkonnast.

Nii ei katkestanud Suurbritannia Inglise-Buuri sõja tõttu juba 1900. aastal osalemist Pariisi mängudel. Samuti ei seganud Korea ja Vietnami sõda USA-l ning sissetung Afganistani NSV Liidul olumpiamängudel osalemast. Kokku kolmel aastal on olümpiamängud sõdade tõttu pidamata jäänud. I maailmasõja tõttu jäid pidamata 1916. aasta olümpiamängud, II maailmasõja tõttu aga nii 1940. kui ka 1944. aasta suve- ja taliolümpiamängud.

Antandi riikide survel ei saadetud 1920. aasta Antverpeni mängude kutset Nõukogude Liidule ning keelati osalemast Saksamaal, Austrial, Ungaril, Türgil ja Bulgaarial.

1948. aastal ei lubatud Londonisse Teise maailmasõja algatanud riike ehk Saksamaad, Itaaliat ja Jaapanit.

Samas jäeti tähelepanuta Gruusia poolt 2008. aasta augustis, Pekingi olümpiamängude avapäeval alustatud sõda Lõuna-Osseetias.

2023. aasta lõpus otsustas ROK, et Venemaa ja Valgevene individuaalalade sportlased võivad Pariisi olümpial osaleda neutraalsena. Üheks tingimuseks oli, et mängudele pürgivad sportlased ei tohi olla aktiivselt toetanud Venemaa sõda Ukrainas ega kuulunud oma riigi sõjaväkke või luureteenistusse.

Lorem ipsum dolor sit amet, consectetur adipiscing elit. Ut elit tellus, luctus nec ullamcorper mattis, pulvinar dapibus leo.

1936. aasta Berliini mängud on ajalukku läinud, kui ühed politiseeritumad. Mänge kasutati igal võimalusel ära natsi liikumise ülistamiseks. Mängudele eelnes elav diskussioon, kas peaks autoritaarse ja diskrimineeriva riigi poolt korraldavatel mängudel osalema. Ametlikult boikoteeris Berliini mänge Hispaania, kus oli värskelt võimule tulnud vasakpoolne valitus. Ametlikust liinist üritas mööda minna ratsutamise võistkond. Nende plaanile osaleda Berliini mängudel tõmbas kriipsu Hispaanias puhkenud kodusõda. Mängude kutsele jättis vastamata NSV Liit ning mänge boikoteerisid mitmed juudi sportlased.

Mängude järgselt peagi aset leidnud II maailmaasõja puhkemisel oli Natsi-Saksamaa vastutav roll.

Olümpiaajaloo suurim terroritragöödia toimus 1972. aasta Müncheni mängudel. Palestiina terroristid tungisid öösel olümpiakülla ja võtsid pantvangi osa Iisraeli delegatsioonist. Pantvangid lubati vabastada, kui võimud vabastavad omakorda 200 palestiinlast Iisraeli vanglast. Nõudmist ei täidetud, toimunud pantvangide vabastamise operatsiooni käigus hukkusid aga kõik pantvangid ja terroristid. Olümpiamängud katkesid 34 tunniks, kuid jätkusid siis taas. Iisrael, Egiptus, Norra, Filipiinid ja Holland lahkuvad.

1996. aasta Atlanta suveolümpiamängudel plahvatas olümpiapargis pomm, mis tappis kaks ja vigastas 111 inimest. Plahvatuse korraldamises mõisteti süüdi Ameerika Ühendriikide terrorist Eric Rudolph.

Boikotid varjutasid 1952., 1956., 1964. ja 1976., 1980., 1984., 1986.aasta olümpiamänge.

1979. aasta detsembris tungis Nõukogude Liit Afganistani. Sellele järgnenud 1980. aasta Moskva olümpiamänge varjutas kõigi aegade suurim olümpiaboikott, millest võttis osa ligi 50 riiki. Ülemaailmse boikoti eestvedajaks kujunes USA, kuigi selle algatajaks oli hoopis Saudi-Araabia. Suurematest riikidest ühinesid Kanada, Jaapan, Hiina ja Lääne-Saksamaa, lisaks hulk väiksemaid maid. Üritades vältida NSV Liidu 40-aastase okupatsiooni tunnustamist osalesid paljud riigid olümpialipu all. Tallinnas toimunud purjetamise olümpiaregatt on mitmes mõttes tähelepanuväärne. Esimest ja viimast korda toimusid olümpiavõistlused okupeeritud de jure eksisteeriva riigi territooriumil.

Samas ei toonud olümpiaboikotte kaasa USA osalemine sõjategevuses nii Iraagis kui Afganistanis

1984, kui USA korraldas Los Angelese olümpiamänge, ilmus Nõukogude Liidult aga teade: Nõukogude Liidu sportlased ei stardi Los Angeleses USA reaktsiooniliste ringkondade sepitsuse tõttu. Ehkki Los Angelese boikott oli võrreldes Moskva omaga väikesearvulisem (14 idabloki riiki), puudus sealt rohkem spordi tippriike, Varssavi pakti maadest läks kohale vaid Rumeenia.

Vaatamata olümpiaboikottidele ei lõppenud aga ei Suessi kriis ega tõmmanud NSV Liit vägesid välja Ungarist. Samuti ei lõppetanud boikotid LAV-i apartheidipoliitikat.

Tänaseks on olümpialiikumine ületanud külma sõja aega jäänud totaalsete boikottide perioodi. Suure tõenäosusega olümpial enam riikide poolseid massilisi boikotte ei näe. Boikotiretoorika ei ole aga kuhugi kadunud ning totaalsetest boikottidest on olümpialiikumine jõudnud tseremoniaalsete boikottideni, mis ei mõjuta enam sportlasi vaid riikide juhtkonna ja avaliku elu tegelaste mitteosalemist olümpia ametlikel üritustel.

Rohkem infot olümpiamängude kohta leiad olümpiaraamatutest.

Postitatud 9. juuni 20249. juuni 2024 kirjutas Maris Adamson

Kirjanduslinn Tartu

Kirjanduslinn Tartu

Tartu on UNESCO kirjanduslinn alates 2015. aastast, kuuludes nii UNESCO loovlinnade võrgustikku. Tartus toimub aastaringselt üle 100 kirjandussündmuse, mis edendavad lugemishuvi, neist suurim ja vanim on festival Prima Vista, mis sai alguse 2004. aastal. Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonda kuulub ligikaudu 100 liiget seega hõlmab Tartu osakond ligi kolmandikku Eesti Kirjanike Liidust.

Tartu Kirjanduse Maja, ka Tartu Kirjanike Maja, on Tartus Vanemuise tänav 19 asuv hoone, kus tegutsevad Eesti Kirjanduse Selts ja Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond. Kirjanduse Majas toimuvad kirjandusõhtud, Eesti Kirjanduse Seltsi koosolekud, raamatuesitlused ja muud kirjandusüritused. 2011. aastal kujundasid tänavakunstnikud Kirjanduse Maja müüri, kus saab mäha Reti Saksa kujutatud ajavargaid raamatust “Momo” ja John Tennieli loodud valget küülikut Lewis Carrolli raamatust “Alice Imedemaal”.

Varasem kirjandus Tartust

Tartu seosed kirjandusega ulatuvad ammustesse aegadesse. Faehlmanni muistendi järgi olevat Toomemägi tekkinud koos Emajõe sünniga – jõe sängist väljakaevatud muld kuhjati sinnasamasse kõrvale kokku suureks mäeks.

„Tartu linn aga oli kivist, suur, hooned selles väga toredad ja meie, varem niisugust nägemata, imestasime. Kirikuid on palju ja kloostrid suured.“ Nii kirjutab 1436. aastal Tartust läbi sõitnud Suzdali piiskop Avraam.

Keskajale järgnesid sõjad, laastamine ja langus, mis kulmineerus 1708. aastal, kui Tartu Põhjasõja ajal täielikult hävitati ja elanikud Venemaale küüditati.

Aleksei Tolstoi raamatust „Peeter Esimene” leiame katkendi sellest, kuidas Vene väed Põhjasõja ajal Tartu linna maha põletasid.

Selle koleduse ajel kirjutas esimene eestlasest luuletaja, Puhja köster ja kooliõpetaja Käsu Hans arvatavasti 1708 oma nutulaulu, 32-salmilise (256-realise) lõunaeestikeelse kaebelaulu „Oh! ma waene Tardo Liin“:

…Mes mul olli enne vaja,
kui mul käsi häste käüs:
torre koa, torre maja,
suure aida, vilja täüs,
kalli kooli, keriku,
ilusast kik ehitu,
olli mino sisen siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!
Ma olli väega kuuluss liin
üle kige Liivamaa:
kik nee kalli asja siin
mino sisen olliva;
akadeemi säeti,
suure kohto mõisteti
enne mino sisen siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!…
…See om hirmuss halle asi,
es ma mõtle joht see pääl’,
et venäleise vägi
mo häetämä pidi tääl…
…Anno tuhat säitsesada
pääle katessa sündi seda,
otse Margret-päiväl siin
sai ma hukka, Tarto liin…

Tartu ja tänapäeva kirjandus

Paljud tuntud eesti kirjanikud on veetnud oma nooruse või tudengipõlve või suure osa oma elust Tartus.

Johann Voldemar Jannseni ja Lydia Koidula elukohta Tiigi tänaval on Aino Kallas nimetanud Eesti esimeseks kirjanduslikuks salongiks. Maja hävis II maailmasõjas, aga selle kunagist asukohta tähistab infotahvel Tiigi 6 hoovis kasvava tamme kõrval

1886–1919 tegutsenud Hugo Treffneri erakoolis õppis Anton Hansen Tammsaare ning sealt sai kirjanik inspiratsiooni „Tõe ja õiguse“ II osas kujutatud härra Mauruse ja tema kooli loomiseks.

Oskar Lutsu side Tartuga algas 1899. aastal, kui tulevane kirjanik asus õppima Tartu Reaalkooli. Järgnesid farmaatsiaõpingud Tartu Ülikoolis, mida lõpetada tal paraku siiski ei õnnestunud. 1919–1920 töötas Luts Tartu Ülikooli raamatukogus, pidas lühikest aega Riia tänaval ka oma raamatupoodi, kuid sattus peagi rahalistesse raskustesse. 1922. aastast oli Luts kutseline kirjanik Tartus. Suur osa Oskar Lutsu loomingust on Tartuga tihedalt seotud. Mitmete Lutsu teoste tegelaste prototüüpideks on omaaegsed Tartu markantsed isikud, äratuntavad on nii mõnedki tegevuskohad.

1978. aasta kevadel toonases TRÜ klubis toimunud õhtul pealkirja all „Avalikud laulud ja mängud” – üritus, millest kasvasid aasta hiljem välja kuulsad Tartu levimuusika päevad – kõlas esmakordselt Hando Runneli „Öö lõhnab”, mille sõnadele oli Tõnu Kaalep kohandanud Ludvig van Beethoveni surematu „Ood rõõmule“ meloodia.

Öö lõhnab, vihma sajab,

on kevad Tartu peal,

on möödas halvad ajad,

on kevad Tartu peal.

Oma versiooni loost “On kevad Tartu peal” tegi ka legendaarne Tartu ansambel Fix. Fixi lugu “On kevad Tartu peal” vihastas EKP kultuurisekretäri sedavõrd, et Tartu ülikooli juubelipeo korraldajatel tuli Fix välja vahetada Apelsini vastu.

Oma Tartu nägemuse tõid kirjandusse nii Mülleri Sass, Mihkel Mutt kui Mart Kivastik. Supilinna tegevuspaigana tunnevad raamatusõbrad Mika Keräneni lastekrimkadest. Kuid Tartust kirjutaid on muidugi kordades rohkem.

Bernard Kangro kirjutab oma Tartu-ainelise kaksiktriloogia esimeses osas „Jäälätted“ :

„Sinu saatus on Tartu, see igatsuste linn, kuhu oled püüdnud jääda iga hinna eest ja mille jaoks oled palju ohverdanud. Sa ei pääse siit välja iialgi, kuigi tahaksid. Aga võib-olla pole kümne aasta pärast see Tartu enam sugugi see, mis ta siis oli, kui sa siia esmakordselt tulid. Tartu muutub, aga sina ei muutu. Või vastupidi – Tartu jääb, aga sina ise pole enam endine. Tartu muutub iga aastaga, sa ainult ei märka seda. Ta ongi muutunud sestsaadik kui sa tulid …“

Kirjanduslikud fantaasiad Tartust

Kirjutades Tartust pole kirjanikud kartnud lasta oma fantaasial lennata. Jules Verne ei käinud teatavasti kodust väljas ning on kõik oma raamatud kirjutanud fantaasia pealt. Seega pole ta loomulikult kunagi käinud ka Tartus, aga ometi on tal väga ilus Tartu linna kirjeldus romaanis „Draama Liivimaal”: „Tartu linn on üks vanimaid linnu Baltimaal. Seal asub kuulus ülikool, mis on asutatud Gustav Adolfi poolt 1632. aastal. 1812. aastal korraldati ülikool ümber ja sellisena tegutseb ta tänapäevani. Nagu mõned reisijad kinnitavad, on Tartu ilus linn ja meenutab moodsaid Kreeka linnu.“

Tartut on ikka nimetatud Emajõe Ateenaks, ühe põhjuse selleks on andnud 122 aastat Tartu sümboliks olnud uhke sammasgaleriiga kaubahoov. Väljastpoolt ümbritsesid hoonet 128 sammast.

Indrek Hargla on oma Frenchi ja Koulu sarjas loonud koomilise ja pöörase sissevaate maailma, mida pole kunagi olnud, kuid mis ometi tundub nii tuttav. Seikluslikud ja kriminaalsed lood toimuvad alternatiivajaloolises Maavalla riigis, kus on peidus Euroopa kõige kangema väega maagiad ja manad. Seiklejad jõuavad oma rännakutel ka Tarbatusse, mis oma olemuselt samuti suuresti kirjaniku fantaasia vili:

“…lähed üle kena Kungla silla, jõuad peagi linnaväljaku ja Laulukaareni, siis keerad aga õkva vasakule, läbi kena tammepargi Hiiemäe jalamil, satud kesklinna ärikvartalisse, möödud Ladina riigi suurlähetusest ja jõuadki väiksel künkal kõrguva Suurõpila peatareni, millest juba kaugelt annab tunnistust sisehoovil sirguv klaasist palmimaja.”

Apteeker Melchior liigub aga ringi 15. sajandi kujuteldavas Tartus:

“Tartu linnamüür oli ehitatud pruunikatest maakividest ja punastest tellistest ning sama karva olid ka selle linna kirikud. Tartu taha, kus jõeoru luhamaad lõppevad ja algavad savised künkad, sinna on ehitatud rohkesti tellislööve, ja see linn ongi peamiselt ehitatud maa seest kaevatud kividest ja punastest telliskividest. Ja sellepärast paistab ka Tartu soe linn olevat, vaatamata kõrgile vaimule ja upsakusele, mis nende müüride taga pesitsevat.

Tartu on kahtlemata eriline linn ja seetõtu saab temast ka kirjutada erilisi lugusid. Tartus on praktiliselt igas kohas tajutav kaugem ja lähem ajalugu ja tänapäev korraga koos. Juhan Voolaidi Tartu teemaliste lugudes kohtuvad minevik ja tänapäev. Seikluslikud jutud keerlevad linna kaitserajatiste, Kivisilla ja Kaarsilla, vana kaubamaja ning Vanemuise teatri ümber. Tänases Tartus toimuvaid ja kohati kummaliseks kiskuvaid tegevusi ilmestavad ohtrad tagasivaated ajalukku.

Unejutud julgetele, nii võiks ehk kokku võtta Thavet Atlas „Õuduste kõlakoda Tartu Raekoja katusel“ sisu. See on enneolematu väljasõit teadmata sihtkohta, loomulikult antakse start reedel, 13. kuupäeval. Reis algab Tartu raekoja katuselt, aga julgust pole siin vaja mitte katusele ronimiseks, vaid selleks, mis hiljem ees ootab. Iga tegelane rullib lahti jupi elatud elust, et seda publiku osalusel uuesti läbi elada. Lugeja, kes rändab koos jutustajatega ootamatutesse paikadesse, tahaks ehk mõne järsema käänaku vahelegi jätta, peatust küsida ja koju pageda, kuid põnevus ei lase. Uudishimu kannustab, sõit kestab ja kiirus kasvab. Üllatusi jätkub. Jagub ka hirmu ja valu, värve ja vaimukust.

Kel suurem huvi Tartu teemalise kirjanduse vastu, leiab rohkesti lugemist Tartu Linnaraamatukogus alates 2005. aastast koostatavalt kirjandus- ja kultuurilooliselt veebilehelt „Tartu ilukirjanduses”, mis koondab tekste, kus on juttu Tartu kohtadest, inimestest, Tartuga seotud sündmustest, aga ka tabamata või tabatud Tartu vaimust või muust Tartule iseloomulikust, olgu see tudengid, hakid, aguliarhitektuur või kohvikud või hõng… Praegu leiab andmebaasis 1180 autorit.

Postitatud 28. märts 202410. apr. 2024 kirjutas Maris Adamson

Aiakunst

Aiakunst

Aiakunst on inimesi paelunud aegade algusest alates. Kristlikus traditsioonis tuntud Eedeni aeda ehk paradiisiaeda oma jumalikkuses on aiakujundajad püüdnud luua ka maa peal. Mõne õnnestunuma aiakunsti projektina võiks nimetada ehk Babüloni rippuvad aedu, Versailles’ aeda ja parki, Alhambra lossi aeda. Aianduse algas ideest rajada ala, mis toodab nii toitu kui annab kaitset vaenulike loodusjõudude eest. Alles hiljem tulevad mängu sellised funktsioonid nagu rekreatsioon ja lõõgastus, religioon ja esteetika.

Aiakunsti ajaloost

Aianduse ajalugu ulatub 5000 aasta kaugusesse sumerite jahiparkide ja Egiptuse hauakambrite seinamaalingutel kujutatud aedade aega. Egiptuses vaaraode ajal rajati enamasti rangelt geomeetrilise paigutusega kinnised aiad kitsale viljakale Niiluse äärsele alale. Siin kasvatati peamiselt viljapuid, aga ka viinamarju ja juurvilju.

Vana-Kreekas kasvatati õunu, viigimarju, oliive, veini ja köögivilju väiksemates aedades, mida kaitsesid ka hekid või müürid. Puusalusid, mis on sageli rajatud püha allika ümber, mille lähedusse loodi spordirajatisi ja avalikke kohtumispaiku, peetakse varajasteks “rõõmuaedadeks”, kus inimesed jalutasid, mõtisklesid ja arutlesid,

Pärsiast said umbes 500 eKr. alguse purskkaevude, puude ja kaunite lilledega iluaedade loomine. Babüloni rippuvad aiad on üks seitsmest maailmaimest. Astmeliselt rajatud aiad sisaldasid laias valikus puid, põõsaid ja viinapuid ja meenutasid suurt rohelist mäge. Ühe legendi järgi ehitas rippuvad aiad Uus-Babüloonia kuningas Nebukadnetsar II (valitses aastatel 605–562 eKr) oma naisele, kuninganna Amytisele, kes igatses oma kodumaa rohelisi künkaid ja orge. Seda kinnitab Babüloonia preester Berossuse kirjutis umbes 290 eKr. Rippaedade rajamist on omistatud ka legendaarsele kuningannale Semiramisele ning neid nimetatud ka Semiramise rippaedadeks

Ilu ja toitumine – neid kahte funktsiooni täidavad ka paljud Vana-Rooma aiad. Oluline areng Rooma aedades oli veevarustuse kasutamine.

Hiinas mängivad aiakujunduses olulist rolli religioossed ja filosoofilised aspektid: see on universumi, tasakaalu ja positiivse energia takistamatu voolu peegeldamine.

Mauride aiad on Vahemere aiakunsti pärisosa. Maurid tulid Euroopasse Põhja-Aafrikast, enamasti Süüriast. Pürenee poolsaarel on säilinud mauride aedu nende võimuajast 8.–15. sajandil. Üks kuulsam neist on Alhambra lossi aeda Granadas oma aiamonumentide, puuviljasalude, ürdi-, roosi- ja lillepeenarde, hekkide ja köögiviljataimedega. Juba 13. sajandil suutsid maurid keeruka hüdrosüsteemi abil tuua vee kanali, pumpade ja veetreppide abil Daro jõest Alhambrasse.

Kristlikus Euroopas hoiti aiandustraditsioone alles peamiselt kloostrites. Keskaegsetes kloostriaedades tegeleti uute puu- ja juurviljasortide ning ravimtaimede kasvatamisega. Kindlasti teatakse 9. sajandist pärit Püha Galleni kloostri aiaplaani. Huvitavaks allikaks on ka Karl Suure 9. sajandi ettekirjutused “Capitulare de villis” maade haldamiseks koos pika nimekirjaga kasvatada soovitatud taimedest.

Varaseimad jäädvustused aedadest on säilinud maalidel, ka altarimaalidel. Keskaegsete pühapiltide iluaaia kujutistel märkab kogenud aednik ja loodusehuviline, et mitte kõik taimed ei kasva seal nii, nagu oleme harjunud neid looduses nägema. Paljud moodustavad kummalisi kooslusi, õitsevad samal ajal ja kohtades, kus neid päriselus kohata ei loodaks. Paljudel juhtudel on selle taga sümboolika. Pühapiltidel näeme sageli valgete õitega taimi sümboliseerimas pühakute ja neitsi Maarja hingelist puhtust ja süütust: Itaalia mõjutustega kunstis näiteks valget liiliat, Alpides ja põhja pool maikellukest. Vere värvi ehk punaseid õisi ja marju kujutatakse Kristuse ja märtrite kannatuse stseenides. Kuldne oli taevase valguse värv ja seostus Kristuse ülestõusmisega. Nurmenukke hüütakse tänini, ka eesti folklooris, taevavõtmeteks. Tähendusrikas oli taime kolmetine harunemine või lehekuju – kolmainu tunnus, mis võis kajastuda ka näiteks nimes: üks jänesekapsa hiliskeskaegseid nimesid oli „halleluuja“. Püha vaimu sümboliseerib kurekell, sest selle õiekroon meenutas viit ringis istuvat tuvi.

Euroopas olid keskajal levinud kolme põhitüüpi iluaiad: alla aakri suurused lillepeenraga ääristatud muruaiad, mõne aakri suurused ja suuremad puuviljaaiad ning ulatuslikud pargimaastikud imetlemiseks või jahipidamiseks mõeldud loomade ja lindudega. Valduste suurus ja mitmekesisus olid seoses sotsiaalse kuuluvusega. Kui õukonna ja aadlike iluaiad hõlmasid enamjaolt kõiki kolme põhitüüpi, siis Euroopa linnakodanluse lilledega ääristatud muruaiad üle aakri ei ulatunud. Euroopa aedade areng sai pärast mõningast pausi esimeste ristikäikudega seoses suurema tõuke.

Renessansiaegses aiakujunduses on aed sissepääsuks majja oma terrasside ja treppidega, sirgete teede, lillepeenarde ja veesilmadega, mis kutsuvad jalutama. See põhimõte saavutab oma pompoossed kõrgused Prantsuse barokkaedades. Ulatuslikud haljasalad on pigem pikad kui laiad, kasulikke taimi pole peaaegu üldse, lilleseaded, hooned, skulptuurid, veesilmad ja puuderead on osa keerukast üldisest ansamblist. Nendes aedades – kuulsaim neist on kindlasti Versailles’ park – aia suurus ja ilu näitab valitseja võimu.

Barokkaedade ranged geomeetrilised kujundid leidsid kritiseerimist inglise aiaarhitektidelt, kuna loodus jälestab sirgeid jooni. Valgustusajastul taheti aedu nagu inimesigi, rõhumisest vabastada. Disainimudeliks saab loodusmaastik ebatasase pinnase, käänuliste radade, väikeste tiikide ja vabalt kasvavate puudega. Inglise aiad meenutavad idealiseeritud loodusmaali.

Aiandus Eestis

Eestlastelegi on tuttav inglispärane mõisapark teeäärse puudealleega, aga need aiad on alati olnud kellegi teise omad. XVIII sajandi lõpus olid mõisates köetavad kasvuhooned, kasvatati mandli- ja viinapuid, aprikoose, virsikuid, tsitruselisi ja ananasse. Mõisaaedades võis näha keeruliste mustritega vaippeenraid ja torte meenutavaid lilleklumpe. Seal tegeles aiaga mõisa kärner, kes oli seda ala õppinud. Nähti, et aiapidamine nõuab teadmisi ja oskusi ning arvati, et igaüks ei saagi sellega hakkama. Pealegi ei olnud talupojal aega kasvatada midagi, millest otseselt kasu ei saa. Mõisaaiast on pärit floksid, pojengid, murtudsüdamed, käokingad, daaliad ning samuti ronitaimed nagu metsviinapuu.

Suureks aianduse eestkõnelejaks sai Carl Robert Jakobson, kelle Kurgjal asuvas talus ja suures viljapuuaias katsetati uudseid aiaharimise meetodeid. Tuntud on ka vendade Tõnissonide õunaaed Erikal ja riigivanem Konstantin Pätsi Kloostrimetsa talu.

Eesti taluaias kasvasid Ilupõõsastest sirelid, ebajasmiin, enelas, mairoos. Lilledest kasvatati kõige enam kolme: talijorjeni ehk lõhislehise päevakübara täidisõieline sort, siniste õitega käokinga ja keisrikrooni, ilusa erkoranži õiega liiliat. Armastatud taluaialilled olid ka floksid, murtud südamed, tokkroosid, pojengid, valgete õitega lõhnav nartsiss ehk poeedi nartsiss. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses olid suured lemmikud daaliad ehk jorjenid.

Eestis hakati aiatöökursusi korraldama ja aianduskoole avama 20. sajandi alguses. Üks tuntumaid oli Liplapi aianduskool, mis avati 1910 Halliste kihelkonnas Liplapi talus, Mulgimaal. Marie Sapas, kes oli õppinud Tartus, Moskvas, Soomes ja Saksamaal kodumajandust, asutas 1910. aastal siia kodumajanduskooli, mis tegutses 1926. aastani. Kool oli esimene sellise suunitlusega õppeasutus kogu Tsaari-Venemaal. Õppetöö kestis igal aastal seitse kuud. Tunnid algasid aprillis ja lõppesid saagi koristamisega oktoobris. Ühekorraga kogus Liplapil aiandus-, mesindus-, kodumajandus- ja söögitegemistarkusi 20-24 tüdrukut. Kokku sai seal hariduse 568 neidu.

Eesti vanim aiandusalast haridust pakkuv kutseõppeasutus, mis tegutseb veel tänagi, Räpina Aianduskool, alustas põllumajandushariduse andmist aastal 1924, kui Räpina Reaalgümnaasium nimetati ümber Võru maakonna Räpina avalikuks ühis-põllumajandusgümnaasiumiks. Reaalklassid kujundati sujuvalt ümber põllumajandusklassideks. Õpilasi oli koolis 119, neist poisse 82 ja tüdrukuid 37.

Tänapäevase professionaalse aedade planeerimise ja kujundamise rajajateks Eestis olid pärast sõda kunstiinstituudis aia- ja pargikujunduse eriala lõpetanud Linda Patune ja 1930ndatel Ungaris maastikuarhitektiks õppinud Erik Lepp.

Erinevaid aiandusteemalisi raamatuid saad leida siit

Postitatud 7. märts 202428. märts 2024 kirjutas Maris Adamson

Oo, on vast naine

Oo, on vast naine

Mõistet naine kasutatakse bioloogilise soo, kultuurilise või sotsiaalse rolli või nende kõigi eristamiseks. Naise sünonüümina kasutatakse sõnu eevatütar, seelikukandja, naisolevus, õrnem pool jne. Läbi ajaloo on aktuaalsed olnud küsimused naise rollist ja staatusest ühiskonnas, sealhulgas poliitikas, äris, teaduses ja kultuuris. Kui aga jätkata laulusõnadega: Ilma temata meil paljugi puuduks…

Enamiku piiblitõlgenduste järgi peetakse Evat esimeseks naiseks ja Aadam ja Eva olid kogu inimsoo esivanemad. Kuid Aadama esimene naine ei olnud mitte Eva, vaid Lilith. Lilith oli legendi järgi tehtud samast savist, millest Aadamgi. Sellest tingituna pidas ta ennast Aadamaga võrdseks. Ning seetõttu keeldus ta Aadamale allumast. Lilith otsustas paradiisiaiast ise lahkuda ja sinna enam mitte tagasi pöörduda. Seejärel lõi Jumal Aadama küljeluust talle uue naise: Eeva. Naine, kes oli emalik, alandlik ja sõnakuulelik. Vastand tugevale, uhkele ja vabadust armastavale Lilithile. Eva oli igati ontlik koduperenaine, kes sobitub oluliselt paremini ühiskonna pilti ja seetõttu räägitakse temast kui esimest naisest. Lilith võttis kätte ja muutus maoks. Läks paradiisiaeda ja meelitas Eva õuna sööma. Pärast seda visati Aadam ja Eva Paradiisiaiast välja ja algas maapealne elu ja kannatus.

Matriarhaat

Maailma vanimaks ühiskonnavormiks peetakse matriarhaati – emakesksed ühiskonnad eksisteerisid ilmselt juba kiviajal. Matriarhaat on teoorias ühiskonnatüüp, kus kõik sotsiaalsed ja õiguslikud suhted on organiseeritud emaliini kaudu, kus religioossed ideed on pärit suurest jumalannast ja kus naistel on keskne roll. Ajaloolaste arvates tekkis matriarhaalne ühiskonnatüüp globaalselt neoliitikumi perioodil ja asendus vägivaldselt pronksiaja lõpul.

Selle põhjustas uus eluviis, mis käib kaasas põllumajanduse ja loomakasvatusega. See tõi kaasa radikaalse toitumise muutumise ja inimeste liikumise vähenemise. Kui küttidest-korilastest saavad naised lapse ikka iga nelja-kuue aasta tagant, siis varajased põllumeeste naised jäävad rasedaks peaaegu igal aastal

Inimestel tekib esimest korda maa ja varustuse eraomand. Seda tuleb kaitsta. Nii jäävad pojad pere juurde kuid toovad naisi ka teistest piirkondadest. Nii kaotavad naised oma pere ja sõprade toetuse, mis nõrgestab veelgi nende positsiooni.

Konfliktid maa, varude ja veele juurdepääsu pärast sagenevad. Esimest korda puhkesid tõelised sõjad. Sõjad ja muud organiseeritud vägivalla vormid andsid meestele võimu.

Rahvusvaheline naistepäev

Naiste võitlus oma õiguste eest sai alguse 18. sajandil ja oli seotud Prantsuse revolutsiooniga ja mõjutatud valgustusajastu ideedest kõigi inimeste võrdsusest. 5. oktoobril 1789 osales kuulsal “Naiste marsil Versailles’sse“ 8000 töölist ja kodanikku. Naised võitlesid, koos meestega, kuid idee “Vabadus, võrdsus, vendlus” välistas pärast revolutsiooni naiste õiguste hõlmamise.

Alates 1911. aastast on naised 8. märtsil tähistanud rahvusvahelist naistepäeva, mis juhib tähelepanu naiste õigustele ja soolisele võrdõiguslikkusele kogu maailmas.

Selle päeva juured on pärit sotsialistlikust, mitte niivõrd feministlikust liikumisest. Teha sellest naiste rahvusvaheline tähtpäev oli Luise Zietzi ja Clara Zetkini algatus. Luise Zietz (1865-1922) suri üsna varakult, ja tema nimi rahvusvahelise naistepäeva algatajana on unustusehõlma vajunud. Rohkem räägitakse naistepäevaga seoses hoopis Rosa Luxemburgis, kes oli juudist Poola ja Saksamaa poliitik, marksist ja revolutsionäär ja kes ei tundnud erilist huvi naisküsimuste vastu. 1909. aastal tegi ka Rosa Luxemburg ettepaneku tähistada 8. märtsi rahvusvahelise naiste solidaarsuse päevana.

Eestis asendas Nõukogude okupatsiooni ajal naistepäev Eesti Vabariigis tähistatud emadepäeva, mil lapsed valmistasid emadele ja vanaemadele kingitusi.

Naised ja haridus

Naised soovisid õigust elada ilma vägivalla ja diskrimineerimiseta, õigust haridusele ja omada vara ning õigust hääletada ja saada võrdset tasu.

Varauusajast peale on üksikud ülikoolid olnud naistele avatud, tavaliselt mitte õppimiseks – see toimus tavaliselt eratundide või iseõppimise alusel – vaid doktoriõppeks. Anna Maria van Schurman oli esimene naine, kellel lubati 1636 Utrechti ülikoolis loenguid külastada, kuid ainult trellitatud kabiinist või – olenevalt allikast – kardinaga kaetud nišist.

Itaalia asus ülikoolides naiste osas teerajaja rolli: 1678. aastal sai Elena Lucrezia Cornaro Piscopiast (1646–1684) esimene naine maailmas, kes sai Padova ülikoolis doktorikraadi filosoofias

Teine doktorikraadi saanud naine oli Laura Bassi (1711 – 1778) Bologna ülikoolis. 20-aastaselt sai ta 1731. aastal füüsikadoktori kraadi ja temast sai esimene naine, kes sai samal aastal ülikoolis professori koha.

Marie Curie oli 1903 esimene Nobeli auhinna saanud naine, 1911. aastal sai temast esimene inimene ja siiani ainus naine, kes sai teise Nobeli auhinna ja ka ainus inimene, kes on saanud Nobeli auhinnad erinevatel aladel (keemias ja füüsikas)

1905. aastal lubati esimesed naised Tartu Ülikooli vabakuulajatena. Matrikliraamatusse hakati naisi kandma alles 1917. aastal. Esimese naisena immatrikuleeriti Tartu Ülikooli Jekaterina Sadovskaja, esimese eestlannana Alma Lüübek.

Naised ja võim

Merneith oli üks esimesi Vana-Egiptuse naisvõimu kehastajaid, valitses 1. dünastia (3000–2890 e.m.a) keskpaigas, Egiptuse rahvusriigi koidikul. Ametlikult ta kunagi troonil ei olnud, aga teda nimetati kuningate loendites isikuna, kes valitses oma poja Deni eest, kuna too pandi kuninga ametisse liiga noorelt.

Esimene (teadaolev) naisvaarao on Sobekneferu (või Neferusobek) 1760–1756 e.m.a. Sobekneferu on ilmselt varaseim naisvalitsus, ja ilmselt mitte ainult Egiptuse oma, kelle nime me teame ja kelle valitsemisajas võime olla üsna kindlad.

18. dünastia (1550–1295 e.m.a) liige Hatšepsut (egiptuse keeles esimene suursuguste emandate seas) kehtestas tugevama naisvõimu, mida Egiptus oli iial näinud. Tema valitsemist iseloomustas oskuslikkus, tark strateegiline tegutsemine, impeeriumi rajamine ja jõukus.

Eri riikides said naised valimisõiguse eri ajal. Paljudes riikides toimus see enne üleüldise valimisõiguse kehtestamist, mis tähendas seda, et teatud ühiskondliku staatusega naised ei saanud ikkagi võimalust hääletada. Keskaegsel Prantsusmaal ja mõnes teises Euroopa riigis oli linnades aset leidnud valimistel ja koosolekutel hääleõigus perekonnapeadel sõltumata nende soost. Rootsis kehtestati naiste valimisõigus niinimetatud vabadusajal aastatel 1718–1771. See laienes naistele, kes kuulusid gildidesse ja maksid makse.

Esimeseks riigiks, kus naiste valimisõigus kinnitati, oli Soome, mis sel ajal kuulus suurvürstiriigina Venemaa keisririigi koosseisu. 1905. aasta revolutsioonile järgnenud haldusreform andis kõigile Soome naistele õiguse valida ja olla valitud. Soome oli ka esimene koht maailmas, kus naistel õnnestus parlamenti pääseda.

Eesti naised said valimisõiguse 1917. aastal Venemaal toimunud veebruarirevolutsiooni tulemusel

Maailma esimene naispresident oli adopteeritud lapsega üksikema Vigdís Finnbogadóttir (sündinud 15. aprillil 1930 Reykjavíkis). Ta on Islandi poliitik, kes oli neljas Islandi president (aastail 1980–1996).

Eesti esimene naispresident oli Kersti Kaljulaid, kes oli 10. oktoobrist 2016 kuni 11. oktoobrini 2021 Eesti Vabariigi viies president.

Naiste õigus omada vara

Inglise seadus Married Women’s Property Act 1870 – oli Inglise parlamendi seadus, mis lubas 1870. aastal abielus naistel olla oma teenitud sissetulekute seaduslikud omanikud ja pärida vara. Enne 1870. aastat läks iga raha, mille naine sai kas palkade, investeeringute, kingituste või pärandina, abiellumisel automaatselt tema abikaasa omandisse.

Eestis oldi 13. sajandil naistel suured õigused: ta sai pärida maad, mis oli tol ajal mujal haruldane. Kui rannikualadel ja saartel olid mehed meremehed ja viikingid, haris naine maad ja ka vastutas selle eest. Taas hakati Eestis rääkima naiste õigusest omada vara 1920. aastal kui naisseltsid panid kokku juriidilise komisjoni, kes sellise uue perekonnaseaduse ettepaneku Riigikogusse toimetasid.

Naine tahab olla iseseisev

Pariisis elav hertsoginna Anne d’Uzes oli esimene naine, kes sai juhiloa. See juhtus 1898. aastal Pariisis kolme inspektori range pilgu all ja tekitas parajalt kõmu.

Esimeseks naiseks Eestis, kes autojuhieksami sooritas, oli Buicki Tallinna esinduse esimehe Julius Johansoni tütar Eugenie Johanson. Ta sooritas autojuhi eksami (3. järgu, so sõitmiseks enda masinal ja enda lõbuks) 16. juunil 1924. aastal, kuid ei saanud kätte sõiduluba, kuna oli veel alaealine. Esimese autojuhiloa sai Jenny ema Alide Johanson 30. juunil samal aastal.

8. märtsil 1910 sai Prantsuse lennunduse pioneer Élise Deroche (tuntud ka kui Raymonde de Laroche) esimene naine maailmas, kes sai piloodiloa. Ta oli andekas piloot ja läbis testi kohe.

Alviine-Johanna Kalep tuntud kui Elvy Kalep oli Eesti esimene naislendur, kes sooritas 1. augustil 1931 vajalikud eksamid Saksamaal ja sai kutselise lenduri diplomi.

16. juunil 1963 jõudis orbiidile kosmoselaev Vostok-6, mille pardal oli 26aastane Valentina Tereškova – esimene naine kosmoses. Vostok-6 tegi ümber maakera 48 tiiru. Lend kestis peaaegu kolm ööpäeva

Esimene Eesti juurtega naine kosmoses oli USA astronaut Nicole Aunapu Mann, kelle vanaisa oli eestlane. Ta oli 5. oktoobril 2022 startinud missiooni SpaceX Crew-5 komandör, käis kaks korda avakosmoses ja naasis pärast 157-päevast missiooni Maale.

Postitatud 20. veebr. 20248. märts 2024 kirjutas Maris Adamson

Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamisest

Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamisest

24. veebruaril tähistatakse Eesti Vabariigi aastapäeva. 1918. aasta 20 veebruari paiku oli valminud Ajutise Maanõukogu Päästekomitee manifest Eesti iseseisvuse kohta. Manifesti ei olnud aga võimalik paljundada ega üles panna, ammugi ajalehes avaldada. samas ei jõustu ükski otsus, seadus ega deklaratsioon enne, kui ta on avalikult maha kuulutatud. 23. veebruaril avanes võimalus iseseisvusmanifesti kuulutada Pärnus Endla rõdult. 24. veebruaril jõudis sarnane päev kätte ka Tallinnas. Me ei tähista oma riigi aastapäeva siiski mitte 23. veebruaril. 1919. aastal otsustati, et manifesti avaldamine pealinnas ja esimese valitsuse moodustamine 24. veebruari on olulisemad sündmused ja tõestuseks, et iseseisvus on tõesti välja kuulutatud.

Hiljem kerkis üles teinegi võistleja iseseisvuse avapäeva kohale – 28. november 1917, kui Maanõukogu kuulutas end kõrgeima võimu kandjaks Eestis. Tähtis samm, kuid mitte veel uue riigi rajamine.

Eesti riikluse loomine alguseks loetakse täna eestlaste demonstratsiooni Peterburis 1917. aasta aprillis ja lõpuks Tartu rahu sõlmimisest 1920. aasta veebruaris.

Lisaks neile on olulisteks sündmusteks, mis tegid Eestist riigi, esimese põhiseaduse vastuvõtmine 1920. aasta juunis, esimese riigikogu kokkukutsumine 1920. aasta detsembris ja Eesti vastuvõtmine Rahvasteliitu, millega meid tunnustati ühena võrdsetest 1921. aasta septembris.

Esimese vabariigi aastapäeva tähistamine

Juba 1919. aastal loodi oluline traditsioon, tähistades riigi esimest aastapäeva sõjaväeparaadiga Vabaduse väljakul. Tollal oli see alles Peetri plats, kus kõrgus Peeter I ausammas. 1919. aastal oli sõjaväeparaad kõige loomulikum asi. Vabadussõda alles käis ja mehed olid relvis. Paraad või rongkäik on olnud kindel osa iseseisvuspäeva pühitsemisest pea igas asulas terves Eesti Vabariigis

Lisaks paraadile tähistati vabariigi aastapäeva pidulike jumalateenistustega. 1919. aastal tuli pidulikel jumalateenistustel kohati ilmsiks baltisakslaste ja eestlaste vaheline vaen. Kui eestlasest koguduseliikmed soovisid, et kirikuõpetaja loeks iseseisvuspäeva puhul kogudusele ette Eesti iseseisvusmanifesti, siis baltisakslastest kirikuõpetajad kas keeldusid või kasutasid sellest keeldumiseks ettekäändeid.

Esimesel omariikluse perioodil tähistati vabariigi aastapäeva mitmesuguste aktuste ning kontsertidega kogu Eestis. Tüüpilisel aktusel oli avasõna, põhikõne ja lõppsõna ning kontsertkava. Aktused kestsid võrdlemisi kaua – lausa 4-5 tundi. Põhjuseks asjaolu, et kõnepidajad olla oma ülesannet ülemäära tõsiselt võtnud, mistõttu nii mõnigi tänulik kuulaja pärast enam kui tunnipikkust monoloogi umbse ruumi tõttu minestas. Mõnel pool andnud rahvas rahutu jalgade trampimisega märku, et nende taluvuse piir on ammugi kätte jõudnud. Ka väljendas rahvas nurinat, et kõnepidajate sõnavõtud ei olnud alati piisavalt teemakohased.

Piduõhtud olid suure osavõtuga, pakkudes meelelahutust eeskavaga, millele järgnes sageli tantsuõhtu. Muusikaliste ettekannete kõrval pakkus vaheldust ilulugemine, mainitud on ka ringmänge. Piduõhtute kulminatsiooniks peeti näitemängu esitamist. Mängiti selliseid teada-tuntud tükke nagu “Kroonu onu”, “Pisuhänd”, “Mikumärdi”, “Neetud talu”, aga ka uudisloomingut nagu “Nimed marmortahvlil”.

Riigivanem ja hiljem president korraldasid küll õhtul oma residentsis peamiselt välisdiplomaatidele mõeldud vastuvõtu, kuid see ei huvitanud ei pressi ega avalikkust kuigivõrd.

Vabariigi aastapäeva nimetati noil aastail paljuski nii, nagu kellelegi meeldis – enamasti kas iseseisvuspäevaks või vabaduspäevaks.

1919. aastal polnud sini-must-valge lipu eksponeerimine sugugi iseenesestmõistetav – valmis lippu ei saanud kauplustest osta, vaid see tuli ise õmmelda. Sõjaoludest tingituna oli kõigest puudus, ka õiget värvi sinist kangast oli pea võimatu leida. Nii kirjutab ka toonane Päewaleht: “Majades pandakse Eesti lipud wälja, mille sinine harwa, kus õigele wärvile wastab. Kuid riidepuudus ei luba walikut teha, asi seegi, kui Eestit tähtsal päewal millegagi saaks austada…” (Päevaleht, 25.02.1919).

Riigilippude heiskamise vähesus, eriti maapiirkondades, oli tingitud ka sellest, et puudus varasem traditsioon.

Juba esimeste iseseisvusaastate alguses sai tavaks kaunistada käepäraste vahenditega äride vaateaknaid, kuhu asetati riigitegelaste portreed, värvilised kangad, rahvusvärvides lindid, pärjad, vanikud ja kuuseoksad. Õhtuhämaruse saabudes lisasid mõned ärid vaateaknale küünlaid, kuid 1920. aastate keskpaigast alates hakkasid ärid järjest rohkem kasutama elektrilampe.

Rahwaleht kirjutab 1927. aastal: “Ei saa enam keegi waielda – meie wabariigi aastapäew kujuneb iga aastaga ikka enam rahwuslikuks pühaks, mis kaasa tõmbab kõiki rahwakihte. Ja see on meie tagasihoidliku iseloomuga arwestades suur saawutus. Rõõmustawal wiisil püütakse ka ametlikult poolt kõike teha, et riigi aastapäew ei oleks paljas kroonupüha…” (Rahvaleht 26.02.1927).

Kaks suurt. Päts ja Tõnisson

Eestlased, kes peavad arvamuste paljusust au sees, ei ole alati kõiges üksmeelsed. Nii kestis omariikluse rajamisel aastaid kahe riigimehe, Pätsi ja Tõnissoni vastasseis. Nii nagu nad esindasid vastasleere 1905. aasta revolutsioonilistel päevadel, olid need kaks meest vastakuti 1940. aastani välja. Mõlemad pärinesid põlistest Eesti taludest, mõlema teekond sai otsa Nõukogude repressiooniaparaadi hammasrataste vahel. Mõlemad mehed jätsid 20. sajandi Eesti poliitikasse kustumatu jälje, mõlemat on kõvasti maha tehtud, küll põhjusega, küll lihtsalt kadedusest. Oli pigem juhus, et Eesti Vabariigi rajajaks sai Päts, mitte Tõnisson. Kuid mõlema mehe elutööd jäid õnneks meenutama mahukad koguteosed.

23. veebruaril 1934 tähistati Konstantin Pätsi, kes oli sel ajal peaminister ja riigivanema kohusetäitja, 60 aasta juubelit. Päts sai oma juubeliraamatu, Artur Tupitsa juhtimisel koostatud ja samuti rohkem kui 400-leheküljelise „K. Päts, tema elu ja töö, kaasaeglaste mälestusi“, mis juubilarile juubeliaktusel pidulikult üle anti.

Eesti poliitika teine käilakuju Pätsi kõrval, Jaan Tõnisson, oli tõrjutud Tartu ülikooli ühistegevuse professoriks. 1938. aasta lõpul arestiti enne müükiminemist ajakirja Akadeemia 8. numbri tiraaž, sest Jaan Tõnissoni 70. sünnipäeva puhuks kirjutatud artiklite seas oli Oskar Männi „Jaan Tõnisson perioodil 1934–1938“, mis kirjeldas üksikasjaliselt Tõnissoni poliitikaelust kõrvale tõrjumise samme. Oma juubeliraamatu Tõnisson siiski sai. 22. detsembri õhtul peeti „Vanemuise“ kontserdisaalis tema juubeliaktus, kus talle kingiti juubeliraamat „Jaan Tõnisson töös ja võitluses“. President Päts läkitas oma tervitused käsunduskindral Gustav Jonsoniga ja annetas vanale konkurendile Valgeristi teenetemärgi suurpaela.

Omariikluse sünni esimese ümmarguse tähtpäeva tähistamisel 1928. aastal on Päevaleht oma aastapäeva erinumbri juhtkirjas eestlaslikult kaine ja asjalik: „Meie ei taha kiidelda ega hoobelda, nagu oleksime suuri asju korda saatnud ja midagi vägevat valmis teinud, ei, seda maikugi ei taha meie anda oma juubelipidustustele. Sest tunneme hästi küll, kui palju on puudusi, nõrkusi ja vigu kõiges, mis oleme teinud. Aga keegi ei tohi meid keelata tundmast rõõmu ja rahuldust selle üle, mida siiski oleme saanud. Kui esimene aurulaev, esimene vedur, esimene lennuk oli kümme versta ära käinud, siis oli ilmsiks tulnud palju vigu ja puudusi tema aparaadis, aga siiski võis selle ehitaja südamest rõõmustada: sest tal oli ühtlasi tunnistus selle eluvõimest, selle arenemis- ja parandamisvõimalustest.“