Rubriik: Vaimu varamu

Siit leiate kirjanike, kirjanduse ja raamatutega seonduvat lahedat lugemist – mõtteteri, huvitavaid fakte ja juhtumisi, mälutreeningut jms

Postitatud kirjutas

Püha Lucia ja uskmatu Toomas

Püha Lucia ja uskmatu Toomas

13. detsembril on luutsinapäev ehk luutsipäev. Luutsinapäev on Sitsiilias Sürakuusas III-IV saj. elanud püha Lucia mälestuspäev. Pärast seda, kui Luciale oli end ilmutanud teine Sitsiilia märter püha Agatha, otsustas Lucia end samuti pühendada neitsilikule elule.

Itaalia pühak Lucia pärines rikkast perest. Ta jagas oma varanduse vaestele ja keeldus abiellumast. Lucia solvunud kosilane otsustas aga kätte maksta ja andis Lucia võimudele üle kui kristlase. Karistuseks saadeti Lucia bordelli, kuid Lucia jäi ka seal puutumatuks. Seepeale pidi ta minema tuleriidale, kuid leegid ei hakanud talle külge. Lõpuks tapeti Lucia mõõgahoobiga. 

Luciat hakati austama kohe pärast tema surma. Keskajal sai tast Itaalias ning Sitsiilias eriti armastatud pühak. Lucia, kelle nimi tähendab päevavalgel või päevavalgel sündinut või piltlikult ka valgusekandjat, on pimedate ning silmahaiguste käes kannatavate inimeste kaitsepühak.

Üks legend jutustab, et üks Lucia kosilastest oli nii lummatud tema silmade ilust, et ei leidnud kuidagi rahu. Kartes, et ta silmad teevad noormehele halba, torkas Lucia need välja ja saatis noormehele. Vapustatuna julgusest, millega Lucia oma usku tunnistas, sai noormeeski kristlaseks.

Eriti populaarne on luutsinapäev Rootsis, mil valitakse igas maakonnas oma Lucia. Lucia valge kleit viitab tema süütusele, punane vöö aga kannatustele. Peas on tal põlevate küünaldega kaunistatud kroon, mis näitab tema pühadust. Lucia saatjateks on tähepoisid ja pruutneitsid. Ka saatjad kannavad valgeid rõivaid ning tähepoistel on peas pikad torukübarad. Lucia päeval lauldakse jõululaule, süüakse safranisaiu ja piparkooke. Rootsis algab luutsinapäevaga jõuluaeg ning selle eesmärk on tuua lootust ja valgust aasta pimedamal ajal.

Varasematel sajanditel tähistasid norralased talvist pööripäeva suurte lõketega, mille eesmärk oli peletada eemale kurjad vaimud ja muuta päikese liikumist. Pärast ristiusku pöördumist 1000. aasta paiku lisasid norralased oma pidustusse Püha Lucia legendi. Kaasaegne valgusfestival ühendab endas nii paganlike kui kristlike traditsioonide elemente.

Eestis on luutsinapäeva tähistatud eelkõige rannarootslaste aladel.

Caravaggio uskmatu Toomas

Advendi ajaga seostub ka pühak kes on saanud tuntuks oma uskumatuse ja skeptitsismi tõttu. Toomapäev 21. detsembril on apostel Tooma (uskmatu Toomase) mälestuspäev. Toomast tehakse juttu Johannese evangeeliumis. Toomast ei olnud teiste jüngritega kui Jeesus neile pärast oma ülestõsmist esmakordselt ilmus. Edasi jutustab evangeelium:

Teised jüngrid ütlesid nüüd talle: „Meie oleme näinud Issandat.” Aga tema ütles neile: „Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse, ei usu ma mitte!”

Ja kaheksa päeva pärast olid ta jüngrid taas kodus ja Toomas nendega. Uksed olid lukus, aga Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: „Rahu teile!”

Seejärel ta ütles Toomale: „Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ning pane oma käsi ja pista mu külje sisse ning ära ole uskmatu, vaid usklik!”

Toomas vastas talle: „Minu Issand ja minu Jumal!”

Jeesus ütles talle: „Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad!”

Apostel Toomas oli misjonär Indias, kus ta jutlustas ning suri märtrisurma praeguse Madrase eeslinnas. Nn toomakristlased tegutsevad Indias tänini. Kirik ehitati Tooma surmapaika 1547 a.

Toomapäev langeb  enam-vähem kokku talvise pööripäevaga ja on päikeseaasta lõpupäev – see on ülioluline kriitiline pöördepunkt. Skandinaavias algas toomapäeval uus aasta. Asudes skandinaavia ja germaani mõjualal on mõlemast eesti rahvakalendris jälgi. Toomapäev on oluline kurjade jõudude peletamise, valgusele ja päikesele uue jõu kindlustamise poolest. Tähtpäev on säilitanud mitmeid muistseid tavasid ja saanud juurde kristlikke motiive.

Toomapäeval on liikvel surnute hinged, Toomast on peetud paganluseajast säilinud surma(haldja)ks. Vähemalt 17. sajandist alates on kirjalikke andmeid sellest, et Toomas on katku ja igasuguste raskete haiguste patroon. Toomapäeval tapeti pühadeks loomi ja soolati liha. Paadid keerati kummuli ja valati neile anniks õlut. Toomapäeval liikusid õlut nurudes ringi Toomad. Pesti kerisekive ja puhastati majapidamist. Toomapäevast alates suuremaid töid ei tehtud, sest oli alanud jõuluaeg. Oluline oli mustuse ja laiskuse minema saatmine kaltsu- ja õlenukkudena. Toomapäeval tuli Tahma-Toomas, Must-Toomas või Jõulu-Toomas majast välja kihutada. Mõnel pool on sel puhul valmistatud vanadest riietest õlgi ja kaltse täistopitud nukk, mis on pimeduse varjus viidud teise peresse. Kui Tahma-Toomast ei märgatud ega viidud edasi, siis tähendas see laiskuse, mustuse, lohakuse, räpasuse ja muude halbade asjade majja tulekut. Leitud kaltsunukku vemmeldati ja visati ta siis uksest välja. Tavaliselt rändas Tahma-Toomas uue aasta saabumiseni ukse tagant ukse taha.

https://vaimuvara.ee/e-pood/piibliraamat-1990-a-faksiimilevaljaanne-1739-a-piiblist/

https://vaimuvara.ee/e-pood/esimesed-joulud-anders-johansson-birgitta-johansson/

https://vaimuvara.ee/e-pood/piiblilood-arapovits-mattelmaki-1992/

Postitatud kirjutas

Jõule ja jõuluvana oodates

Jõule ja jõuluvana oodates

Advendiaeg algab neljandal pühapäeval enne esimest jõulupüha – 25. detsembril. Tänapäeval on arvatud, et jõulud on jõuluvana ehk Saint Nicholas/Santa Clausi sünnipäev. Vaatamata meil 50 aastaks suuresti katkenud kristlikule traditsioonile, enamik inimesi siiski teab, et tegu on Jeesuse Kristuse sündimise pühaga.

Varastel sajanditel puudus Jeesus sünnipäeva vastu igasugune huvi. Üldse ei arvatud sünnipäevadest kui sellistest suuremat. Piiblis ei pea sünnipäeva ükski jumalakartlik inimene, seda teatatakse vaid vaaraost ja nelivürst Heroodesest. Algkristlased pühitsesid igal pühapäeval (vene keeles on pühapäev voskressenje) Kristuse ülestõusmist ning igal reedel paastusid meenutades Kristuse ristilöömist.

4. sajandi alguses, pühitseti Kristuse sünnipüha 6. jaanuaril. Esimene teade 25. detsembril peetud jõuludest pärineb 336. aasta Roomast. Läänekirikus mindi kõikjal varsti üle 25. detsembrile. Idakirikus jäi edasi varasem 6. jaanuar.

Eelkristlikul ajal tähendas advent keisri trooniletõusmist, valitseja esimest tulekut mõnda oma valitsuse all olevasse paika. Kristlikus kontekstis märgib advendiaja algus Jeesuse kuninglikku tulemist Jeruusalemma Ladinakeelne adventus Domini tähendab Issanda tulemist. Rõõmus ootusaeg pole siiski olnud pidutsemiseaeg, vaid paastu- ja loobumiste aeg.  

Advendiaja igal pühapäeval süüdatakse üks uus küünal. Tegelikult on ka igal küünlal kristluses eraldi tähendus.  Esimesel, teisel ja neljandal advendipühal süüdatakse violetsed küünlad, sest violetne värv tähendab patukahetsust, ootust ja paastuaega. Esimene küünal esindab prohveteid, kes ennustasid Jeesuse tulekut. Teine küünal esindab piiblit ja neljas Ristija Johannest, kes ütles Iisraelis inimestele, et nad valmistuksid Jeesuse õpetuseks. Teisel advendipüha küünla värvus on roosa, mis tähistab Jeesuse ema Neitsi Maarjat.

Santa Clausi (jõuluvana) kuju tekkimisel on oluline roll püha Nikolausil ja tema mälestuspäeval – nigulapäeval. Nigulapäevi on kaks: talvine 6. detsembril ning kevadine 9 mail. Nikolausest, kes oli Rooma riigi Lüükia provintsi Myra (asub Türgi edelaosas) piiskop, on üpris vähe teada. Metodius väidab 9 sajandil, et Nikolaus olevat olnud üks 318 kirikuisast, kes 325 a. esimesest ülemaailmsest kirikukogust osa võtsid. See kutsuti kokku Rooma esimese kristlasest keisri, Konstantinus Suure poolt. Rohkesti on Nikolausest aga legende.

Ühel vaesel mehel polnud tütardele anda kaasavara, et nad mehele saaksid minna ning ta otsustas raske südamega tütred lõbumajja saata. Nikolaus, kes asjast kuulis, viskas kolmel järjestikusel ööl nende maja aknast sisse kuldmüntidega koti ning päästis nii tüdrukud. Veel olevat piiskop Nikolaus aidanud vabastada kolm ebaõiglaselt süüdi mõistetud vangi, päästis rannikul kolm meremeest, äratanud ellu kolm kasuahne kõrtsmiku poolt tapetud kaupmehepoega ning teinud veel palju muudki imelist.

Püha Nikolaus suri 6. detsembril 343. aastal. Talvine nigulapäev kinnistus sellele päevale 13. sajandil. Kui moslemid 1087. aastal Myra vallutasid, viidi Nikolausi säilmed Bari linna Lõuna-Itaalias. Seda sündmust meenutab kevadine nigulapäev.

Nikolaus on üks armastatumaid pühakuid. Madalmaades oli Püha Nikolausi riietuseks alguses mitraga piiskopirüü ja teda saatis neegrist teenija Must Peeter. Ameerikasse jõudis pärimus temast koos Madalmaadelt pärit ümberasujatega ja siin omandas Püha Nikolaus ühtaegu heade premeerija ja halbade karistaja jooned. Kiiresti kaotas ta Ameerikas aga piiskopliku väljanägemise ja temast kujunes piipu suitsetav armas vana mees, kes oli riietatud punasesse mantlisse. Ta hakkas sõitma põhjapõdrarakendiga ja tooma mänguasju. 1860. aastal nimetati püha Nikolaus Santa Clausiks. Ja nii jäigi.

Keskaegses Euroopas oli kombeks nigulapäeval lastele kingitusi jagada, mõnel pool isegi rohkem kui jõulude ajal. See komme on säilinud paljudes Kesk-Euroopa riikides tänaseni. Eriti populaarne on komme panna nigulapäeva eelõhtul taldrik või saabas ukse ette või riputada sukad kaminale, et jõuluvana need täita saaks. Mõnes riigis on jõuluvanal kaaslane, kes võib kohati päris hirmutav olla. Suures osas Saksamaal on see Knecht Ruprecht, Austrias ja osades Lõuna-Saksamaa osades Krampus, selleks võib olla ka  Must Peeter või Schmutzl.  Abiline toetab jõuluvana kingituste jagamisel või hirmutab lapsi, kes ei käitunud hästi.

Krampuse nimi tuleneb saksakeelsest sõnast krampen, mis tähendab küünist. Krampus peaks esindama taltsutatud kurjust. Krampused jooksevad ringi, ööl enne Nigulapäeva. Lõuna-Saksamaal, Austrias, Põhja-Itaalias ja mujal Euroopas riietuvad inimesed ehmatava välimusega tõrvikuid kandvaks Krampuse elukaks ja sammuvad mööda tänavaid, hirmutades nii lapsi kui ka täiskasvanuid  kuni Püha Nikolaus nad lõpuks taltsutab. Krampuseööd tähistatakse üha enam mujal Euroopas, näiteks Soomes ja Prantsusmaal, aga ka paljudes Ameerika linnades.

Krampuse nimi tuleneb saksakeelsest sõnast krampen, mis tähendab küünist. Krampus peaks esindama taltsutatud kurjust. Krampused jooksevad ringi, ööl enne Nigulapäeva. Lõuna-Saksamaal, Austrias, Põhja-Itaalias ja mujal Euroopas riietuvad inimesed ehmatava välimusega tõrvikuid kandvaks Krampuse elukaks ja sammuvad mööda tänavaid, hirmutades nii lapsi kui ka täiskasvanuid  kuni Püha Nikolaus nad lõpuks taltsutab. Krampuseööd tähistatakse üha enam mujal Euroopas, näiteks Soomes ja Prantsusmaal, aga ka paljudes Ameerika linnades.

Nikolausile on pühendatud arvukalt kirikuid kogu Euroopas. Eesti kirikuist on Nikolausile pühendatud Lääne-Nigula, Viru-Nigula, Tallinna Niguliste, Kose, Põltsamaa, Kirbla, Paldiski, Narva-Jõesuu ja Pärnu Nikolai kirikud.

Eestis on talvist nigulapäeva tähistanud Ida- ja Kagu-Eesti ääreosa õigeusklikud, pidades seda talve alguseks. Vana kalendri järgi langes nigulapäev 19. detsembri kanti, talve alguse lähedale. Püha Nikolausiga seotuse kohta Eestis kindlad teated puuduvad.

https://vaimuvara.ee/e-pood/piibliraamat-1990-a-faksiimilevaljaanne-1739-a-piiblist/

https://vaimuvara.ee/e-pood/esimesed-joulud-anders-johansson-birgitta-johansson/

https://vaimuvara.ee/e-pood/piiblilood-arapovits-mattelmaki-1992/

Postitatud kirjutas

Kaks unelmat – Self made man ja American dream

Kaks unelmat - Self made man ja American dream

Self made man on üks vanimaid Ameerika müüte, mis on sügavalt juurdunud inimeste teadvuses. Frederick Douglass määratles  esimesena 1859. aastal isehakanud mehe järgmiselt: Self-made men on mehed, kes pole sünnile, suhtele, sõbralikule keskkonnale mitte midagi võlgu, neil puudub päritud varandus või noorelt omandatud hea haridus, nad on need, kes nad on, ilma igasuguste soodsate tingimuste abita, mille abil teised mehed tavaliselt maailmas tõusevad ja suurepäraseid tulemusi saavutavad.

Arvukad tõelised ja väljamõeldud edulood on self-made men usku ikka ja jälle kinnitanud. Ikka ja jälle leidsid isehakanud mehed nagu Benjamin Franklin või Abraham Lincoln  tee kõrgetele poliitilistele ametikohtadele, samas kui Euroopas valitsesid endiselt aristokraadid. Benjamin Franklin (1706-1790) loob arhetüübi madala päritoluga inimesest, kes murrab vaatamatult igasuguseid takistusi välja oma päritud sotsiaalsest positsioonist, ronib sotsiaalsel redelil üles ja loob endale uue identiteedi. Võtmeteguriteks on siin visa töö ja kindel moraalne alus. Franklin rõhutab ka hariduse tähtsust. Kui Franklin ei pane suhetele suurt rõhku, siis Douglassi jaoks on need ülimalt tähtsad. Douglass võrdleb indiviidi ja masside vahelist suhet laine ja ookeani vahelisega, kuigi me oleme erinevad nagu lained, sõltume me kõik üksteisest.

Self made man kontseptsioon kinnistus Ameerika kultuuris kodusõja järgsel perioodil. Niinimetatud teine ​​tööstusrevolutsioon oli täies hoos, uued leiutised tegid mehed kiiresti rikkaks ja kuulsaks ning tehased tekkisid näiliselt üleöö.

Pärast isehakanud mehe hiilgeaega sai kontseptsioon mitu tabamust. 1920. aastatel koges Ameerika (õnneks) põgusat vaimustust eugeenikast ja arusaama, et inimese saatuse ja iseloomu määras peaaegu täielikult tema DNA. Idee isehakanud mehest nõrgenes veelgi Suure Depressiooni ajal, kui mehed, kes näiliselt olid teinud kõike õigesti – tegid kõvasti tööd, säästsid ja investeerisid – nägid, et nende varandus ja kõik, mille nimel nad olid töötanud- hävis. Oli raske säilitada usku, et inimese elu jääb tema kontrolli alla.

Kuigi isehakanud mehe populaarsus võib viimasel ajal olla hääbunud, on see taaselustamist väärt. Arusaam mehe isiklikust vastutusest on oluliselt vähenenud ja liiga paljud noored mehed usuvad tänapäeval, et nad on oma olukorra abitud ohvrid.

Peatume põgusalt ka mõnel kirjandusega seotud Self-made menil:

 

Dale Carnegie, 1888-1955

Väga tagasihoidlikes oludes üles kasvanud, võitles ta oma hariduse ja pedagoogikraadi eest. Vahetult enne Esimese maailmasõja puhkemist hakkas ta New Yorgis suure eduga seminare pidama. Tema bestselleriteks saanud raamatud “Kuidas võita sõpru” ja „Ära muretse – ela!”  ilmusid 1930-ndatel aastatel. Praeguseks on raamatuid üle maailma müüdud üle 50 miljoni eksemplari 38 keeles. Ka pärast tema surma on rohkem kui seitsme miljoni osalejaga Dale Carnegie Training on üks juhtivaid koolitusettevõtteid kogu maailmas.

 

Walt Disney, 1901-1966

Disney isa oli paras päevavaras ning poisi lapsepõlv möödus vaesuse keskel. Võimalik, et Walt hakkas joonistama, põgenemaks troostitust reaalsusest. Walter Elias Disneyst sai USA filmirežissöör ja -produtsent, multifilmide looja ning metseen. 

Koos oma venna Roy O. Disneyga rajas ta Hollywoodis 1923 Walt Disney Company joonisfilmide tootmiseks. Aastal 1955 rajas ta Californiasse suure lõbustuspargi Disneyland. Hiljem loodi sarnased pargid Prantsusmaal, Jaapanis ja Hiinas.  

Disneyt peetakse 20. sajandi üheks tähtsamaks meelelahutusäri arendajaks. 1990. aastal lõpetas Disney litsensite andmise teistele kirjastustele ja alustas oma ajakirjade grupi loomist koomiksite trükkimiseks. Disney Publishing Worldwide (DPW) tegevuseks on Disney lugude ja tegelaste tutvustamine läbi Disney parkide, kruiiside, õppevahendite, mänguasjade, videomängude ja raamatute.

Self made man müüdi kõrval levis Ameerikas ka müüt  American dreamist, mis seab olulisele kohale inimeste unistuste täitumisel ka riigi osa.  Ameerika unelm põhineb iseseisvusdeklaratsioonil, mis ütleb, et kõik inimesed on loodud võrdseteks ja neil on õigus elule, vabadusele ja õnnele. Samuti sätestab USA põhiseadus vabaduse tagamise kodanikule endale ja tema järglastele. Ameerika unelm seisnebki vabaduses, mis annab võimaluse õitsenguks ja eduks, pere ja laste sotsiaalset tõusuks ülespoole, mis saavutatakse raske tööga ühiskonnas, kus pole selleks takistusi.

Alates 1920. aastatest hakkasid paljud kirjanikud, nagu Sinclair Lewis oma romaanis “Babbitt” (1922) ja F. Scott Fitzgerald oma romaanis “Suur Gatsby” (1925), naeruvääristama materialism ja püüdu saavutada Ameerika unelm.

Samas on ameeriklased pidanud F. Scott Fitzgerald ennast koos Zelda Sayre dzässiajastu unelmate paariks ja American dreami kehastuseks. Mõlemad andekad, ilusad ja elujanused, uskusid nad ka ise, et suudavad teostada ameerikate unelmat rikkusest, kuulsusest ja seltskondlikust edukusest. Ent liialdused, alkoholisõltuvus ja psüühiline kokkuvarisemine tegid hetkelisele säravale tõusule lõpu. Nende ande ja temperamendi, soovide ja võimaluste vaheline konflikt viis katastroofini.

1931. aasta tõi nii majanduskriisi kui ka ähvardava poliitilise kriisi. Autoritaarsus Euroopas oli tõusuteel ja paljud ameeriklased olid mures, et sarnased despootlikud energiad toetaksid ka Ameerikas türanni võimule tulekut. Kirjanik ja ajaloolane James Truslow Adams jõudis järeldusele, et Ameerika oli kaotanud oma tee, hinnates materiaalset edu kõigist muudest väärtustest kõrgemale: raha oli hakatud käsitlema kui väärtust, see polnud enam pelgalt väärtuse tootmise või mõõtmise vahend. Seepärast tõstab ta oma 1931. aastal enimmüüdud raamatus pealkirjaga “The Epic Of America” taas üles Ameerika unelma teema kui unistuse maast, kus elu peaks olema kõigi jaoks parem, rikkam ja täiuslikum.

Inimesed arvavad, et  Ameerika unelma püüdmine lihtsustub koos tehnoloogiliste edusammude, infrastruktuuri ja teabe kättesaadavuse, valitsuse määruste, majanduse olukorra ja Ameerika demograafia arenguga. Ameerika unistus on põhiteema paljudes raamatutes janäidendites – näiteks John Steinbecki raamatus “Hiirtest ja inimestest” (1937)  ja Arthur Miller näidendis „Müügimehe surm“(1949). Samuti on American dreami  läbi aastate ka paljude laulude ja filmide aluseks saanud.

1963. aastal ütles Martin Luther King Jr oma kõnes valgele Ameerikale, et mustanahalised ameeriklased jagavad Ameerika unelma unistust.

Tänapäeval ei jaga mitte kõik ameeriklased mõtet Ameerika unelma võimalikkusest. USA tuntud teletegija, näitleja ja koomik George Carlin on öelnud: “Seda nimetatakse American dreamiks, sest selle uskumiseks peate magama.” Carlin osutas siin suurte ja jõukate ärihuvidele, mis kontrollivad asju ja langetavad kõiki olulisi otsuseid, kuna neil on suurem mõju kui üksikisiku valikul. Ajakirjanik Chris Hedges toetab seda mõtet oma 2012. aasta Pulitzer preemia saanud raamatus ” Days of Destruction, Days of Revolt”.

https://vaimuvara.ee/e-pood/miljonid-eimillestki-e-a-jameson/

Postitatud kirjutas

Eestlaste rännak tõotatud maale prohvet Maltsvetiga.

Eestlaste rännak tõotatud maale prohvet Maltsvetiga.

1861–1863 toimus esimene suurem eestlaste väljarändamislaine Krimmi. 160 aastat tagasi läksid eestlased prohvet Maltsveti innustusel ja keiser Aleksandri loal otsima paremat paika päikese all. Selleks pidi saama Krimm, kus oli tasuta vaba põllumaad saadaval. Aga maa on eestlastele läbi aegade tähtis olnud.

Juhan Leinberg (1812–1885), tuntud ka kui prohvet Maltsvet, oli eesti talupoeg, karismaatiline usutegelane, maltsvetlaste usuliikumise rajaja ja juht. 1852. aastal külmetushaiguse tõvevoodisse jäänud Leinberg andis tõotuse paranemise järel äritegevusest loobuda ja hoopis pühakirja õpetama hakata. 1854. aastal müüs ta oma majad Tallinnas ja naasis Järvamaale, kus hakkas mitmel pool palvetunde pidama. Ta kutsus inimesi üles meeleparandusele enne peatselt saabuvat viimset kohtupäeva. 1860. aastaks oli tema jüngritest Kuusalu kihelkonnas ja Järvamaal tekkinud 300 meelt parandanud perekonnast koosnenud maltsvetlaste sekt. Mõisnike vastane apokalüptiline kuulutus et jumal on saatnud prohvet Maltsveti tema rahvast tõotatud maale viima, levis kulutulena.

1849. aasta Liivimaa ja 1856. aasta Eestimaa talurahvaseadused andsid talupoegadele liikumisvabaduse linnadesse ja teistesse kubermangudesse. 19. sajandi esimesel poolel laienes Vene impeeriumi ala umbes viiendiku võrra. 1853–1856 väldanud Krimmi sõja järel olid Krimmist tatarlased küüditatud või põgenenud Türki. 19. sajandi keskpaiku aktiveeris Vene keskvõim asustamata või uute vallutatud alade koloniseerimise poliitikat.

16. jaanuaril 1861 esitasid maltsvetlased keiser Aleksander Teisele palvekirja, et saada luba väljarändamiseks Krimmi. Hans Valkmann läks Krimmi maad kuulama. Veebruaris siirdus Krimmi ka prohvet Maltsvet koos vennapoeg Gustav Maltsiga. Koos 18 perekonnaga jõuti aprilliks Perekoppi. 1862. aasta kevadel saabusid Krimmi 700 maltsvetlast. Krimmi eestlaste üheks liidriks kujuneski Gustav Malts. Juhan Leinbergi usuline ind oli selleks ajaks vaibunud. Ta hoidis ennast järgijatest eemale ning hakkas jälle äriga tegelema. 1865. aastal naasis ta perekonna juurde Eestisse.

Gustav Malts on jätnud meile ulatusliku käsikirja, mis kuulub esimeste eesti mälestuste hulka ja annab ülevaate Krimmi väljarändamisest ja sealsest elust. Maltsa käsikirja esimesele variandile tugineb suuresti väljarändamise ja Krimmi elu käsitlus Eduard Vilde romaanis „Prohvet Maltsvet” (1906/1908). Eduard Vilde käes läks Maltsa käsikiri kaduma, seejärel kirjutas Malts uue ülevaate. E. Vilde ei piirdunud üksnes käsikirjaga, vaid ammutas romaanile mitmelt poolt täiendavat materjali, sealhulgas ka G. Maltsalt endalt. Kolmas allikas sündmuste kohta on G. Maltsa pikem kiri Martin Lipule, mille on avaldanud A. Kruusberg.

Juhan Leinbergi (prohvet Maltsveti) vennapoeg Gustav Malts (keskel) perega Krimmis. Foto Leonhard Salmani kogust

Esimeste eesti mälestuste hulka kuuluvat Gustav Maltsa käsikirja „Ajalugu Maltsveti usust ja Krimmi rändamisest” on alustatud 1880. aastatel. Maltsa käsikirja viimane redaktsioon on kirjutatud umbes aastail 1908–1918. Selle käsikirja peitis ta Vene kodusõja ajal elukohta vahetades maasse. Malts suri Krimmis 1925. aastal. Õnneks kaevasid järglased käsikirja välja, enne kui niiskus oleks seda korvamatult kahjustanud, ja loovutasid käsikirja 1960. aastal Eesti Kirjandusmuuseumile

1872 avati Kadikõi külas esimene eesti kool Krimmis. Esimeseks õpetajaks sai Tallinnas algkoolis käinud Jüri Thomson. 1890. aastatel oli Krimmis juba viis eesti kooli.

1890–1895 järgmine suurem väljarändamislaine Eestist Krimmi.

1904 külastas Krimmi Eduard Vilde, kogudes materjali romaanile „Prohvet Maltsvet”.

1914 asutati Krimmi Eesti Haridusselts. Krimmis toimus esimene väliseesti laulupidu.

Elu Krimmis oli raske, kuid siiski ilus, samas paljud pettusid tõotatud maas. 1930. aastatel kui algasid stalinlikud repressioonid kaotasid eestlased suuresti oma ülesehitatud elukorralduse Krimmis.

Eestlaste väliskogukonnad on kujunenud 3 suure rändelaine käigus

  1. väljarändelaine algas 19. sajandi keskpaigas Venemaale ning kestis Esimese maailmasõjani. Sel ajal elas Venemaal ligikaudu 20% kõikidest eestlastest.
  2. väljarändelaine oli ajendatud Teisest maailmasõjast ja suundus läände. Massiküüditamised Teise maailmasõja ajal ja järel suurendasid eestlaste arvu Venemaal. Esimene suurküüditamine toimus 1941. aastal, kui Eestist viidi Venemaale 10 000 inimest. Teise suurküüditamisega 1949. aastal viidi Siberisse 20 000 inimest, seekord peamiselt naisi ja lapsi.
  3. ehk praegune väljarändelaine algas Eesti iseseisvuse taastamisega 1991. aastal. Algul toimus see ulatusliku tagasirändena Venemaale, pärast Euroopa Liiduga ühinemist 2004. lahkuti peamiselt läände.

Väljaspool kodumaad elab täna ligikaudu 200 000 eestlast, mis moodustab 16–17% kõikidest eestlastest. Venemaa eestlaste arv on tänaseks kahanenud kunagiselt 200 000-lt vähem kui 20 000-le. Venemaal elab veel vaid iga kümnes väljaspool kodumaad elav eestlane.

Postitatud kirjutas

Jõud ja julgus võtta üks väike inimene oma kaitse ja hoole alla.

Jõud ja julgus võtta üks väike inimene oma kaitse ja hoole alla.

Isa suudab, isa suudab kõik, mis on tarvis.

Ujub krooli, keerab rooli ja kaevab maad.

Isa suudab, isa suudab olla kes tarvis…

/Sõnad lastelaulust/

Isa lihtsaim määratlus on meessoost lapsevanem. Tegelikkuses on olemas kolme tüüpi isasid. Bioloogiline isa, kes on lapse sigitaja. Sotsiaalses mõttes on isa mees, kes tunnistab end isana, käitub isana ja on ka juriidiliselt lapse hooldaja. Samas ei pruugi sotsiaalne isa olla lapse bioloogiliseks isaks. Psühholoogilise isana määratletakse meest juhul, kui laps näeb temas isa ning tal on isaga püsiv usalduslik kontakt.

Isade austamiseks levis maailmas valdavalt 1970. aastatel isadepäeva tähistamise komme, kuid see toimub riigiti väga erineval ajal.

Isadepäeva traditsioon pärineb Ameerikast. Isadepäeva pühitsemise algatas seal 1909. aastal Sonora Smart Dodd Washingtonist. Ta soovis austada oma isa tema sünnipäeval 5. juunil. Ameerika kodusõja veteran William Jackson Smart oli farmer, kes pärast naise surma sünnitusel, kasvatas üksinda üles vastsündinu ning viis suuremat last. Esimene suurem tähistamine leidis korralduslikel põhjustel aset 19. juunil 1910 Spokane’is Washingtoni osariigis. 1924. aastal toetas selle päeva riiklikuks pühaks kuulutamise mõtet president Calvin Coolidge. Sonora pühendas järgmisedt 60 aastat isadepäeva ametliku tunnustamise poole riikliku pühana. Kuid alles 1972. aastal kirjutas president Richard Nixon alla Kongressi resolutsioonile, millega muudeti lõpuks isadepäev riiklikuks pühaks. Sonora oli siis 90-aastane. Nii on USA-s isadepäev suvine perepüha. Samamoodi juuni kolmandal pühapäeval tähistatakse isadepäeva ka paljudes teistes riikides nagu Hiina, Jaapan, Kanada, Kreeka, Türgi, Inglismaa jt.

Saksamaal, Austrias Ja Šveitsis on isadepäev liikuv püha, mida tähistatakse Kristuse Taevaminemisepühal ja mis  langeb  alati neljapäevale vahemikus 30. aprill kuni 3. juuni. Kristuse taevaminek on ristiusus Kristuse kui Jumala Poja tagasipöördumine oma Taevasel Isa juurde, mis toimub ülestõusmispühade 40. päeval, 39 päeva pärast ülestõusmispüha

Paljudes katoliiklikes Euroopa riikides tähistatakse isadepäeva 19. märtsil – Püha Joosepi päeval. Püha Joosep on puuseppade, isade ja tööliste kaitsepühak

Nõukogude Liitu kuulumise ajal üritati isade austamist ühendada armee aastapäeva ehk 23. veebruariga, millega toodi esile isade kui sõjameeste olulisus. Venemaal  tähistataks isadepäeva ka täna just sellel päeval.

Lätis on isadepäev septembri teine pühapäev, Leedus juuni esimene pühapäev

Eestisse tuli isadepäeva traditsioon Soomest ja isadepäeva tähistatakse Eestis koos teiste Põhjamaadega novembri teisel pühapäeval.

Eesti Naisliit valib üldsuse pakutud kandidaatide hulgast aasta isa. Aasta isa kandidaadi perekonnas peab kasvama või olema üles kasvanud vähemalt kaks tublit last. Eesti kodanikust kandidaat peab olema ametitöös ja perekonna väärtustamisel hea eeskuju ka väljaspool peret. Peale tiitli saab aasta isa nahkköites rahvuseepose “Kalevipoeg“, mille annab üle Eesti vabariigi presidendi abikaasa.

On arvatud, et kuna lapsed elavad tänapäeval sagedamini emaga koos, on isadepäeva tähistamine palju keerukam. Keeruliseks on muutnud isade määratluse ka kärgperede teke.

Ameerikas kujunes isadepäevast  päev, mil meenutatakse mitte ainult isa, vaid kõiki neid mehi, kes on elu jooksul aidanud ja olnud olulised: onud, vanaisad, vanemad vennad, kasuisad, ristiisad.

Meie tänane ühiskond peaks valima isaduse ja isaks olemise määramisel mitte selle tee, millel seni oldud – kus püütakse väga täpselt kindlaks teha, et pärandi avamisel see läheks “õiget vereliini” omavale isikule.

Täna võiksime ehk rohkem keskenduda arhailisele isaks olemise määratlusele. Endistel aegadel, kui lapse sündi ei pandud veel kirja, hoidis seda meeles kogukond mälestusena ühest toredast peost. Kui perre oli sündinud laps oodati ära kriitiline aeg, kus imik oli veel hapras olekus ja võis lihtsalt surra. Seejärel korraldas naise pere peo kogukonnale, kus küsiti kaitset imikule. Peo käigus kutsuti välja mees, kellele anti võimalus laps omaks tunnistada.  Mehel oli võimalus ka  sellest loobuda. Aga kui mees kokku kutsutud külaliste ees võttis lapse emalt imiku ja käänas ta oma kuue hõlma sisse, siis mees enam taganeda ei saanud. Sellest hetkest peale oli ta võtnud selle imiku koos tema emaga oma kaitse alla. Rituaali ei saanud vaidlustada ja mees, kes ei täitnud kohustust kaitsta seda last, kelle ta oli avalikult oma kuue hõlma sisse võtnud, aeti kogukonnast minema või maksis ta oma eluga kui vanderikkuja.

Tänapäeval oleme unustanud, et keskne teema lapse jaoks on see, et üks mees võtab ta emalt oma sülle ehk oma hõlma sisse ja annab vande, et kuni suureks kasvamisena pakub ta sellele lapsele kaitset ja armastust. Kui meie ühiskond tervikuna oleks sellise vähemalt näiliselt suhteliselt lihtsa määratlusega nõus, siis oleks ju nii lihtne öelda, kes on isa. Isa on see, kes on omanud jõudu ja julgust, et võtta üks väike inimene oma kaitse ja hoole alla.

(https://www.err.ee/1156566/peeter-jarvelaid-isadepaevast-ja-isade-paevast)

Lugemissoovitus:

https://vaimuvara.ee/e-pood/tee-isa-juurde-raimond-kaugver/

https://vaimuvara.ee/e-pood/ostetud-isa-louann-goeddert/

https://vaimuvara.ee/e-pood/minu-isa-kuulsusrikkad-paevad-meenutusi-lapsepolvest-marcel-pagnol/

https://vaimuvara.ee/e-pood/rockn-roll-ja-ridamaja-klaus-peter-wolf/