Vaimu varamu - Lahedat lugemist - Page 7 of 12

Postitatud 25. aug. 20224. sept. 2022 kirjutas Maris Adamson

Kooliharidus Eestis läbi aegade.

Kooliharidust Eestis läbi aegade

Kui hariduse all mõelda tarkuse edasiandmist põlvest põlve, siis on eesti nagu kõikide rahvaste haridus sama vana kui rahvas ise.

Eesti kooli ajalugu algab 13. sajandil. Esimesed koolid olid ladinakeelsed, asusid toomkirikute ning kloostrite juures ja neid nimetati seetõttu toomkoolideks ja kloostrikoolideks.

Teadaolevalt 1470 jõuavad Tallinnasse esimesed trükitud raamatud – piiblid, psaltrid, kaanonid, mis on veel ladina keelsed.

Reformatsiooni (algas 31. oktoobri sündmustega 1517) käigus tekkinud luterlus nõudis emakeelse jumalasõna jõudmist igaüheni ja seega vajas ta ka rahvakoole, kus nii kirja- kui jumalasõna õppida ja õpetada, pannes nii aluse süsteemsele ja põlisrahvakeelsele kooliharidusele. Esimesed eestikeelsed koolid, kus said õppida vaid vähesed lapsed, avati linnakirikute juures umbes 500 aastat tagasi. Seal õpetati lugemist ja kirikulaulu.

1535 valmib Wittenbergis Hans Luffti trükikojas kakskeelne (alamsaksa ja eestikeelne) katekismus, mis on esimeseks eestikeelse raamatu trükiseks.

Rootsi võimu ajal avati 1630 Tartus kindralkuberner Johan Skytte eestvedamisel ja 1631 Tallinnas akadeemilised gümnaasiumid, kus hakatakse õpetama ladina, kreeka, heebrea ja prantsuse keelt, ajalugu, kõnekunsti, loogikat, matemaatikat.

1632. aastal muudeti Tartu gümnaasium Tartu ülikooliks. Eestlastest üliõpilasi sellel ajal veel ei olnud, õppuriteks olid peamiselt sakslased ja rootslased. Academia Gustavianas oli filosoofia-, usu-, õigus- ja arstiteaduskond.

1641 trükitakse Tallinnas esimene eestikeelne aabits.

Õpetajate väljaõpetamist alustati rohkem kui 300 aastat tagasi, aastal 1684. aastal tollase Tartu lähedal (nüüd Forseliuse park Tähe tänaval) Wittenbergi ülikooli kasvandiku, Harju-Madiselt pärit Bengt Gottfried Forseliuse (1660–1688) initsiatiivil. Tema algatatud kutseliste koolmeistrite koolitust oli omal ajal ainulaadne Euroopas. Muuhulgas järgiti Forseliuse seminaris ka pedagoogika ühe rajaja Jan Amos Komensky (1592–1670) seisukohti selle kohta, et õpetuses tuleb järgida lapse loomulikku arengut, et jagatav haridus peab olema rahvuslik ja teadusel põhinev, õpetada tuleks seisusest sõltumata kõiki lapsi. 1686. aastast alustasid Forseliuse kasvandikud õpetajatööd üle Eesti ja panid nii aluse Eesti rahvakoolile. Nelja tegutsemisaasta jooksul anti haridust 160 poisile, st. loodi kriitiline hulk esimese põlve maaharitlasi.

1687.a. otsustas Liivimaa maapäev, et igasse kihelkonda peavad mõisnikud laskma ehitada kooli ja maksma sealsele koolmeistrile palka. Koolide kõrval omas lugemisoskuse omandamisel olulist osa ka koduõpetus. Edaspidi hakatigi koolidesse nõudma eeskätt neid lapsi, keda kodus ei suudetud õpetada.

18. sajandi algul langes Eesti Põhjasõja tagajärjel Vene võimu alla. Sõda ja sellele järgnenud katk viisid rahva väljasuremise äärele. Hakkas arenema kutseharidus, mis teenis Venemaa sõjalisi ja tööstuslikke huve. 1719. aastal Tallinnas avati vene õppekeelega nn admiraliteedikoolid, milles peale alghariduse andmise oli ette nähtud ka laevaehituse ning suurtükiasjanduse õpetamine. Samuti tegutses mõnda aega navigatsioonikool Narvas.

1721 Halles trükitakse Eestimaa Konsistooriumi kirjastamisel eesti rahva seas 18.sajandil kõige levinum lugemisraamat – “Eesti-Ma Kele Koddo- ning Kirko-Ramat“. Selles neljaosalises käsiraamatus on katekismus, evangeeliumid ning epistlid, lauluraamat ja palveraamat.

1739. aastal anti Tallinnas välja eestikeelne Piibel. Emakeelse Piibli olemasolu mõjutas otsustavalt eestikeelse vaimuliku kirjanduse ja eesti kirjakeele arengut. Nii võib alates 18. sajandi teisest kolmandikust kõnelda täiskasvanute laialdasest iseõppimisest ja lastele kodusest kirjaõpetamisest.

18. sajandi teisel poolel tehti esimesi katseid üldise koolikohustuse kehtestamiseks. 1765. aastal anti välja koolipatent niinimetatud Browne`i patent, mille järgi võisid vanemad, kes oskasid lugeda ja tundsid katekismust, oma lapsi kodus õpetada. Nende laste jaoks, kel puudusid õppimisvõimalused kodus, pidid vähemalt viie adramaa suurused mõisad asutama kooli. Mõisnikud, kes ei asutanud koole, pidid kirikukassasse maksma kümme taalrit. Igalt kihelkonnalt nõuti kihelkonnakooli asutamist. Kihelkonnakool asus kohaliku kiriku juures, mõisakool mõisa juures, külakooli peeti küla talutares ning seal käisid küla ja selle lähema ümbruse lapsed. Küla- ja mõisakoolides hakkasid käima ka tüdrukud. Et kodu ja mõis ei kaotaks liigselt laste tööjõudu, oli õppetöö kestuseks ette nähtud aeg mardipäevast lihavõtteni. Kokku oli 18. sajandi lõpupoole Eestis koole umbes 600.

1766 hakkab ilmuma Põltsamaa arsti Peter Ernst Wilde väljaandena esimene eestikeelne nädalaleht “Lühhike öppetus”, milline käsitleb arstlike nõuannete kõrval ka haridusküsimusi.

Liivimaal loeti pärast 1819. aasta talurahvaseaduse väljaandmist kooliealisteks kõik lapsed 8. eluaastast kuni 16. eluaastani (leeriminekuni). Endiselt jaotati lapsed kahte kategooriasse: kodu- ja koolilapsed. Koolilaste kohustuslikku õppeprogrammi kuulus lugemine, katekismus ja laulmine. Oli tavaline nende vabastamine koolist, kes oli kodus lugema õppinud ja nõutud katekismusetekstid meelde jätnud. Kodusõppijad käisid tavaliselt kord kuus koolmeistrile oma teadmisi näitamas. Need, kes koduõpetust ei saanud, pidid koolis käima 10. novembrist 10. märtsini. Koolis sunniti lapsi käima rahatrahvi ähvardusel. Puudutud päeva eest tuli maksta 5 kopikat. Sellist kooli nimetati ka trahvikooliks.

Koolikohustus kehtestati 1860. aastatel. Koolis pidid lapsed käima 10.–13. eluaastani. Algul kestis õppimine üks-kaks talve.

1860.–1870. aastad said murranguliseks ajajärguks, kujunes välja eesti rahvuskultuuri teadlik arenemine ja eesti haritlaskond. Noore maaintelligentsi moodustasid rahvakooliõpetajad. Nendest said rahvusliikumise juhid, seltsielu organiseerijad, eesti kirjanduse ja ajakirjanduse levitajad ning raamatukogude asutajad. Sel perioodil pandi alus eesti muusikale, teatrile, kujutavale kunstile, uuele kirjakeelele ning rahvuslikele teadustele.

Laialdane uute ainete õpetamine külakoolides tekitas vajadus uute õppevahendite järgi. Pöördelise tähtsusega oli petrooliumilambi jõudmine koolitarre 1860. aastate lõpul, millega kaasnes kolipäeva üldine pikenemine ja paremaks muutusi õhtused õppimistingimused. Enne seda kasutati rasvaküünlaid ja peerge. 1874. aasta kooliseadus nõudis, et koolis oleksid jalaga tahvel, suur arvelaud, koolmeistri kateeder, gloobus, Euroopa, Balti kubermangude ja Palestiina seinakaart, üks mänguriist (klaver või hormoonium), pikk joonlaud ja kapp õppevahendite jaoks. Krihvli ja tahvli kõrval võeti kasutusele paber, tint ning terassulg. Sajandi lõpul võeti kasutusele grafiitpliiats. 1870. aastatel muutusid kirjutusvihikud juba tavaliseks koolivahendiks. Vihik oli siiski suhteliselt kallis. Tihti osteti koolidele koolikassa rahaga suurem kogus paberit, millest lasti valmistada või tehti koguni ise vihikuid.

Raamatute trükkimisel saavutas esikoha ilu- ja õppekirjandus ning hakkas arenema eestikeelne teaduslik kirjandus. Raamatuköitjate, rändkaupmeeste ja koolmeistrite asemel hakkasid raamatuid levitama raamatukaupmehed.

1879 tuleb müügile esimene eestikeelsete kirjadega gloobus nimetusega “Maailma-kera.”

1880. aastate teisel poolel algas eesti kooli ajaloos venestamise ajajärk. Uue määruse alusel lubati emakeeles õpetada koolides ainult kahel esimesel õppeaastal, kuid hiljemgi jäid emakeelseteks eesti keele, usuõpetuse- ja kirikulaulutunnid.

1893. a. saadeti kõikidesse koolidesse tüüptunniplaanid. Õppetöö algas kell 9 hommikul. Koolipäev lõppes kell 16. Kaugemal elavad lapsed jäid kooli ja õhtupoolikul võeti läbi üles antud õppetunnid. Hilissügisel ja talvel ööbisid ka lähemate külade lapsed koolimajas, sest teed olid porised ja talvel kinni tuisanud, lastel aga polnud korralikke jalatseid. Suur osa ajast pühendati koolis vene keele õppimisele. Alustati tähtede lugemisest ja kirjutamisest, järgnes sõnade ning lausete päheõppimine ning ärakirjutamine. Enamasti jäid vene keele õppimistulemused kesiseks, sest kas ei tundnud õpetaja keelt või ei suudetud äratada huvi õppimise vastu. Vene keelt läks aga vaja edasiõppimiseks, ametlikuks asjaajamiseks ja keeleoskus tõi kergendust ka kroonuteenistuses.

Tänu koolide üsna ühtlasele levikule ja luterlikule lugemistraditsioonile oli Eesti rahvas 20. sajandi algul kirjaoskaja.

Pärast Eesti riigi loomist 1918. aastal kehtestati ühtluskooli süsteem, mille esimese astme moodustas kuueaastane emakeelne, kohustuslik, maksuta ja ilmalik algkool. Algkoolid olid valdavalt segakoolid, keskkoolid aga sageli poiste- või tüdrukutekoolid.

1930. aastad tõid aga kaasa koolisüsteemi diferentseerumise, mille tulemusel kannatasid oluliselt ühtluskooli põhimõtted. Algkooli lõpetanute seas tugevnes konkurents edasiõppimise võimaluste pärast üldhariduslikus keskkoolis. Näiteks 1938. aastal sai nendest, kes soovisid keskkoolis edasi õppida, selle võimaluse osaliseks vaid ca 60%. Keskkool oli maksuline.

1930ndate lõpuaastail oli Eesti Vabariigis nelja erinevat tüüpi kutsekoole: põllumajanduslikud, majanduslikud, tehnilised ja kodumajanduslikud. Kutsekoolides õppijad võisid olla väga erineva eelneva haridustasemega 4-aastasest algharidusest kuni 9-klassilise reaalkoolini, ka õppeaeg erines kutsekooliti 1 kuni 4 aastani.

Rahvusliku kõrghariduse tähtsaimaks keskuseks oli Tartu Ülikool, mis avas oma uksed iseseisva Eesti Vabariigi tingimustes 1919. aastal. Ülikooli struktuuri kuulusid siis usu-, arsti-, õigus-, filosoofia-, matemaatika ja loodus-, põllumajandus- ja loomaarstiteaduskond. 1928. aastal avati uue haruna Kehakasvatuse Instituut, 1938. aastal majandusteaduskond ning Riigikaitselise Õpetuse Instituut. Aastail 1919–1939 lõpetas Tartu Ülikooli 5751 üliõpilast, kellest umbes veerand olid naised.

Lisaks Tartu Ülikoolile koolitasid kõrgharidusega spetsialiste ka teised õppeasutused – insenerid tulid Tallinna Tehnikumist (1938. aastast Tallinna Tehnikaülikool), kõrgharidusega kunstnikud eraõiguslikust kunstikoolist “Pallas” ja 1938. aastast ka Riigi Kõrgemast Kunstikoolist, muusikud Tallinna Kõrgemast Muusikakoolist (1923. aastast Konservatoorium). Eestis võis omandada ka kõrgemat sõjalist haridust.

Eesti okupeerimisest 1940. aastal ja edasi sõjajärgsel perioodil kehtis Eestis Nõukogude Liidu koolikord. Alates 1918. aastast kehtestati NL koosõpe, koolid olid kirikust lahutatud, tasuta. Õpilased võisid olla osalisel riiklikul ülalpidamisel, saada riiklikku stipendiumi. 1949. aastast kehtis 7-klassiline kohustuslik põhiharidus, mis 1958–1963 aastatel muudeti 8- klassiliseks, 1976. aastal kehtestati üldine kohustuslik keskharidus (10 klassi venekeelses, 11 klassi eesti koolis). 1980. aastate algul omas keskharidust 99% 18-aastatest. Erinevalt muust Nõukogude Liidust töötasid Eestis nn süvaõppega ehk kallakuga koolid (füüsika-, matemaatika-, kunsti-, võõrkeelekallak). 1987. aastal läksid eestikeelsed koolid järk-järgult üle 12-aastasele õppele.

Tänane Eesti haridussüsteem koosneb riiklikest, munitsipaal-, avalikest ja eraharidusasutustest. 1995. aastast on Eestis üldhariduskool 12-klassiline (9-klassiline põhikool ja 3-klassiline keskkool ehk gümnaasium). 2011. aastast algas põhikooli- ja gümnaasiumiastme eraldamine institutsionaalselt erinevateks koolideks. Seadusega on määratud koolikohustus kuni 17-aastaseks saamise või põhihariduse omandamiseni.

Praegu on Eestis 511 üldhariduskooli 157 000 õppuriga, 37 kutsehariduskooli ligi 26 000 õppuriga 18 kõrgkooli ligikaudu 45 000 üliõpilasega

Postitatud 18. juuli 20223. sept. 2022 kirjutas Maris Adamson

Kirjandusreis Euroopas

Kirjandusreis Euroopas.

Reisides mööda Euroopat võite näha hulgaliselt kohti, mis on seotud kirjandusega ja kirjanikega. Siit leiate mõned vihjed tuntud kirjanike kohta, kelle jälgi Euroopas kohata võib.

Tundeküllane loodus-, lembe- ja mõtteluuletaja, värsstragöödia „Faust” autor Johann Wolfgang von Goethe sündis Saksamaal Maini-äärses Frankfurdis, kus tema sünnimaja, niinimetatud Goethe maja, saab külastada vanalinnas Großer Hirschgrabenil. Läbi Saksamaa kulgeb ka enam kui 600 km pikkune Goethe tee. See kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse ja suundub Maini-äärsest Frankfurtist, Wetzlari, Fulda, Eisenachi, Erfurti, Weimari Jena ja Leipzigi kaudu Dresdenisse. Weimaris sõbrunes Goethega Friedrich von Schiller ning seal asuvad Schilleri ja Goethes majamuuseumid.

Thomas Mann (1875-1955), keda tuntakse teoste „Buddenbrooks“, „Surm Veneetsias“, „Võlumägi“ jai „Doktor Faustus“ järgi, sündis Lübeckis. Buddenbrookhaus asukohaga Mengstrasse 4, Thomas Manni vanavanemate kodu on nüüd Manni kunstnikeperekonna muuseum, kirjandusmuuseum ja näitusepind.

20. sajandi loetumaid saksa autoreid Hermann Hesse sündis Lõuna-Saksamaal Calwis 1877. aastal. Kui täna linna külastate, leiate kõikjalt kohti, mida Hesse oma teostes kajastas. Tänapäeval asub Marktplatz 30, Schützi majas muuseum, kus on kõige põhjalikum kogu Nobeli kirjanduspreemia laureaadi kohta. Hesse vanematekodu leiate aadressil Bischofstrasse 4. Tema lemmikkoht linnas oli aga Nikolause sild, kus täna seisab tema elusuuruses pronkskuju.

Pärast Esimest maailmasõda kolis kirjanik Šveitsi. Siin kirjutas Hesse ka oma viimase suurema teose “Klaaspärlimäng“. Montagnolas asub Hesse muuseum, mis on pühendatud autori elule viimase 40 aasta jooksul

Ükski teine saksa kirjanik ei ole nii tihedalt seotud Berliini, Preisimaa ja 19. sajandi Saksa impeeriumiga kui Heinrich Theodor Fontane, kes sündis 1819. aastal Brandenburgis Neuruppinis ja suri 1898. aastal Berliinis. Paljud reisijuhid soovitavad kirjaniku jälgedes läbida Brandenburgi, näiteks sõita jalgrattaga Neuruppinist Potsdami või reisid läbi Spreewaldi. Autor ise soovitas avastas oma kodupaika Berliini, Potsdami, Ruppini, Oderlandi, Havellandi ja Spreewaldi “soovitavalt ilma ettekirjutatud marsruudita”. Fontane käsitles Brandenburgi loodust ja ajalugu nagu mitte keegi teine. Elu keiserlikus Berliinis iseloomustab enamikku tema romaanidest.

Üks tema romaanidest, “Unwiederbringlich” viib meid aga Taani. Tegevus toimub osaliselt Kopenhaagenis ja Frederiksborgi lossis kuna Schleswigi ning Holsteini hertsogkond on sajandeid kuulunud Taani kuningriigi alla. Võrreldes Fontane’i teose kirjeldusega, näib Frederiksborgi palee peaaegu muutumatuna. Kuid tubades ei oota meid enam kuningad ja printsessid vaid väärtuslikud kunstiesemed. Pärast suurt tulekahju 1859 otsustas kuninglik perekond lossi elamiseks kasutamise lõpetada. Lossi rekonstrueerimiskulud võttis enda kanda Carlsbergi õlletehase asutaja Jacob Christian Jacobson. Taani rahvuslik ajaloomuuseum kolis sinna aastal 1882.

Lindgreni armastajate keskus asub Rootsis Vimmerbys Smålandis, kus kirjanik 1907. aastal sündis. 1960. aastal taastas Astrid Lindgren perekodu selliseks, nagu see lapsepõlves välja nägi. Näha saab näitus autorist, tema elust ja loomingust. Külastage ka aeda, kus väike Astrid mängis tunde suures, sajanditevanuses õõnsas jalakas. Aastaid hiljem püstitas ta sellele puule kirjandusliku monumendi Pipi Pikksuka limonaadipuuna. Siin asub ka Astrid Lindgrens Värld, autori loomingule pühendatud teemapark, maailm, mida Astrid Lindgren kujutas oma lugudes Pipist, Emilist, Ronjast ja teistest. Astrid Lindgreni maailma külastus on nagu rännak läbi tema lugude. Pool miljonit noort ja vana külastajat käib siin igal aastal oma kujutlusretkedel.

Stockholmis aadressil Dalgatan 46 asub korter, kuhu Astrid Lindgren 1941. aastal perega kolis. Ta elas neis tubades 61 aastat kuni oma surmani 94-aastaselt. Kõik tema lasteraamatud on siin kirjutatud. Siin on ikka tema mööbel ja raamatud, tema valitud pildid ripuvad seintel ja tema vana mehaaniline kirjutusmasin on endiselt käepärast.

Dalarnase muuseumis Falunis on säilinud Selma Lagerlöfi töötuba, kus ta kirjutas ka raamatu „Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi“. Kirjanikule pühendatud muuseum on tema testamendi järgi algsena säilitatud sünnikodu Mårbacka mõis. Mõisahoone on üks Rootsi enimkülastatud vaatamisväärsusi. Külalisi ootab rännak ajas 20. sajandi algusesse. Seal asuvad matkarajad, piknikuplatsid, kauplus ja kohvikud. Mårbacka mõisas on ka jõuluturg.

Kirjandusajaloo üks kuulsamaid teoseid on kindlasti Antoine de Saint-Exupéry “ Väike prints”, mida on müüdud rohkem kui 140 miljonit müüdud eksemplari ja tõlgitud enam kui 350 korda teistesse keeltesse. Saint-Exupéry oli samas ka piloot, kes kukkus lennukiga mitu korda alla ja leidis lõpuks Vahemerel surma. Lennukit, millega ta alla kukkus ja mis leiti alles 2000. aastal, saab nüüd näha Prantsusmaal Le Bourget’s asuvas Musée de l’air et de l’espace’is. Väike prints jäädvustati valgest marmorist sambana Saint-Exupéry esimese kodu lähedal Lyoni Place Bellecour väljakul.

Omanäolise valge poolpuidust fassaadiga Globe on Londoni üks äratuntavamaid ehitisi ja meelitab ligi miljon külastajat aastas. Pole tähtis, et praegune teatrimaja valmis alles 1997. aastal. Tegemist on 1599. aasta originaali koopiaga, mis seal lähedal seisis. Selles teatris või õigemini selle originaalis tähistas William Shakespeare oma suuri õnnestumisi näitekirjaniku ja näitlejana, mis sai kestis vaid neliteist aastat kui teater 1613. aasta etenduse ajal süttis ja maha põles

Pinocchio, nukk, kes tahtis meeleheitlikult tõeliseks poisiks saada, sündis Itaalias. Carlo Collodi (1862-1890), kodanikunimega Carlo Lorenzini, lõi tegelase 1880. aastal. Collodi nime võttis ta endale küla järgi, kust ta pärit oli. Collodi küla asub Toscanas, teel Firenzest Pisasse. 1956. aastal loodi siia Parco di Pinocchio. Erinevad kunstnikud on end pargis jäädvustanud ja loonud erinevaid kunstiteoseid, mille tulemuseks on suurepärane koht lastele, kes saavad siin Pinocchio maailma kogeda.

Santa Margherita di Belices Sitsiilias asus suure mõjuka aadlisuguvõsa Tomasi di Lampedusa suvepalee, mis pärines keskajast. Kirjanikust lapselapselaps Giuseppe, kes veetis siin aega oma lapsepõlves, kirjeldas paleed oma romaanis “Gepard ” nimetades paika Donnafugataks. Täna näeme vaid jäänuseid kunagisest kolmesaja ruumiga kompleksist, kus ei puudunud ka oma teater. 15. jaanuaril 1968 hävitas äge maavärin Belice orus neliteist omavalitsust, sealhulgas Santa Margherita di Belice. Kunagisest võimsast suvepaleest on alles fassaad, trepikoda, saal, lugematud müürijäänused ja kirikuosad. Paleed ei taastatud kunagi täielikult. Aga peahoone veel püsti olevat fassaadi kasutati siia uue raekoja ehitamiseks. Siin asub ka muuseum, mis avaldab austust Tomasi di Lampedusa perekonnale, suurele kirjanikule Giuseppele ja eelkõige romaanile “Gepard ”. Kiriku varemeid kasutati teise muuseumina, mis meenutab kadunud küla ja 15. jaanuari traagilist ööd fotode, väljapanekutahvlite ja rusude alt leitud esemetega.

Bosnia ja Hertsegoviina idaosas Drina jõe ääres asuvas Višegradi linnakeses on hele kivisild, mis kõrgub laia jõe kohal Dinaari mägede võrratu taustal. Seda peetakse üheks kauneimaks Ottomani perioodi mälestiseks ja see on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Ivo Andrić püstitas talle 1945. aastal ilmunud romaaniga “Sild Drina jõel” kirjandusliku monumendi ja tagas, et sellel meistriteosel oleks oma koht ka Euroopa kirjandusloos. Romaanis rullub elu lahti silla peal ja ümber, siin kohtuvad inimesed, sõlmitakse tulusaid tehinguid, peetakse pulmi ja hukatakse reetureid. Ajaloolised faktid on ühendatud arvukate fiktiivsete episoodide ja sündmustega. Tulemuseks on teos, mis pakib Euroopa ajaloo tekstiks, mida õigusega peetakse üheks 20. sajandi tähtsaimaks teoseks. 1961. aastal pälvis Ivo Andrić Nobeli kirjandusauhinna. Ivo Andrići fond vastutab täna Belgradi muuseumi eest ja peab veebisaiti, millel on palju teavet autori kohta.

Iirimaa autor Bram Stoker lõi 1897. aastal krahv Dracula – kirjandustegelase, kes inspireerib inimeste kujutlusvõimet tänapäevani ja kes on korduvalt äratatud ellu lugematutes töötlustes muusikas, kirjanduses, filmis ja kunstis. Kasutas oma töös Kagu-Euroopa saagasid ja legend, avastas ta 15. sajandist pärit printsi Vlad Tepes, kellest nelisada aastat pärast tema surma ikka ringlesid tõelised õuduslood. Tolle kuninga isa nimi oli olnud Dracula, mis rumeenia keeles tähendab kuradit. Romaani tegevuspaigaks on Karpaatia mägedes, Transilvaanias, praeguse Rumeenia territooriumil asuv loss Päris Valahhia põhjaosas asub Brani loss, mis aastakümneid on end positsioneerinud kui “Dracula loss”. Tegemist on traditsioonilise keskajast pärit lossiga. Lossis asub ka Stokerile ja tema romaanile pühendati tuba, kuigi Bram Stoker ise pole kunagi Rumeenias käinud.

Kes aga mingil põhjusel ise reisile minna ei saa, see leiab tänapäeval internetiavarustest hulgaliselt pildimaterjali ja virtuaaltuure huvipakkuvate vaatamisväärsuste kohta.

Postitatud 29. juuni 20223. sept. 2022 kirjutas Maris Adamson

In Memoriam Mats Traat (23.11. 1936 – 27.6. 2022)

In Memoriam Mats Traat (23.11. 1936 – 27.6. 2022)

Laps olin,
kui möödus sõjakolin.

Nooruk olin,
kui tuli traktorikolin.

Mees olin,
kui algas sõnakolin.

Kolin kolina järgi.
Saadaks põrgu kogu värgi,

aga hing on luulehaige.

(Mats Traat “Autobiograafia” 1966)

Mats Traadi kirjanikutee alguseks võib lugeda õpinguid Moskvas. Moskva Gorki-nimeline kirjandusinstituut oli ainulaadne õppeasutus kogu maailmas. Sinna oli raske pääseda, selleks tuli algul läbida loominguline konkurss, seejärel võistluseksamid. 1959. aastal oli taotlejaid üle 2200, põhikoosseisu võeti vastu 30 noort autorit. Koolis kirjutas igaüks oma emakeeles, keelelist diskrimineerimist ei olnud. Traat lõpetas kooli 1964.

Ilukirjanduses debüteeris Mats Traat novelliga „Lõppematu tee“ 1958. aastal, luule esikkogu „Kandilised laulud“ ilmus kassetis „Noored Autorid I“ (1962).

Pärast instituudi lõpetamist oli ta üle aasta vabakutseline. Luuletas, tõlkis, kirjutas oma esimest romaani “Maastik õunapuu ja meiereikorstnaga”...

Oktoobris 1965 sai Traat Lennart Merilt teada, et Tallinnfilmi toimetuskolleegiumi võetakse juurde üks toimetaja, põhinõudeks on, et uus mees peab olema kirjanike liidu liige. Ta töötas seal aastani 1968, mille järgselt aastal 1969 lõpetas kõrgemad kaheaastased kinostsenaristide ja režissööride kursused. Sisuliselt oli see kõrgem filmikool, loodud 1960 vastukaaluks uimasele ja vanamoelisele üleliidulisele kinematograafia instituudile. Mats Traat on kirjutanud stsenaariumi mitmele filmidele: “Ukuaru”, Veera Saare romaani järgi 1972. aastal ja “Sügis”, Oskar Lutsu romaani järgi 1990 aastal. Peeter Simm on teinud filmid tema raamatute järgi “Tants aurukatla ümber” aastal 1968 ja “Puud olid, puud olid hellad velled” aastal 1984.

Aastast 1970 aastast on Traat kutseline kirjanik. Mats Traat on ise öelnud: “Proosaga olin rohkem hädas kui luulega. Aastaid ei saanud ma lahti häirivast tundest, et ma ei tunne elu ega tea ühestki asjast õieti midagi, inimesest rääkimata. See eesti proosanatuke, mis tol ajal ilmus, mind ei inspireerinud – oli veniv, loid, sageli ajakohaselt ebasiiras, enamikust tähtsatest sündmustest vaikis hoopis. Kuid aeg oli muutumas, ma ise teistsugune, tuli otsida uut lähenemist, oma stiili.”

Tema proosateostest on tuntumad „Tants aurukatla ümber“, „Pommeri aed“, „Kohvioad“, „Karukell, kurvameelsuse rohi“, luulekogudest „Harala elulood“. Traadi kõige rohkem tõlgitud romaan “Tants aurukatla ümber” on ilmunud 12 keeles.

Mats Traadi proosaloomingu peateoseks on “Minge üles mägedele” – kaheteistkümnesse pluss ühte romaani hargnenud Palanumäe-epopöa. Traat ise nimetab seda avatud romaaniks, aga ikka vaid üheks romaaniks – eeskujuks romaaniteoorias kasutusel olev «jõgiromaani» mõiste. Palanumäe talu saatust jälgitakse ja vahendatakse saja aasta jooksul. «Puud olid…» algab 1845. aastal. Vahepeal on 40-aastane vaheaeg. Romaanide põhiosa käsitleb Palanumäe Hendriku abielusid kuuekümne aasta jooksul. See algab pulmaga 1885. aasta sügisel ja lõpeb «Õelate lambis» 1946. aasta kevadel Helmi ja Hinnu lahkumisega Palanumäelt. Kõiki romaane võib ka eraldi lugeda. Romaani põhiidee on pealkirjas, minna üles, tõusta uuele tasemele – elujärjes, hariduses, majanduses, kultuuris, maailma tajumises, isegi inimlikkuses. Kas ja kuidas see õnnestub, on iseasi. Mõte ise on pärit piiblist – «minge üles mägedele», nii nagu, «metsaline näitab ennast», on piiblimotiiv, õeldakse piiblis ka, et «õelate lamp kustub äkki» – nii on ka läinud.

«Minge üles mägedele»:

proloog «Puud olid, puud olid hellad velled»,

I jagu «Võim»,

II «Vald»,

III «Aja pilkaja välja»,

IV «Must sõda».

V jagu «Umbne suvi»,

VI «Metsaline näitab ennast»,

VII «Peremees võtab naise»,

VIII «Muld lõhnab».

IX jagu «Valge lind»,

X «Haamri all»,

XI «Naised ja pojad»,

XII jagu «Õelate lamp»

Postitatud 10. juuni 202210. juuni 2022 kirjutas Maris Adamson

Tuntud kirjanike soovitusi koolilõpetajale

Tuntud kirjanike soovitusi koolilõpetajale

Edward Hoffmani raamatust “Soovitusi koolilõpetajale” saab lugeda, millist tähendust on kooliõpetamisele omistanud ning mida sel puhul soovinud silmapaistvad kirjanikud, mõtlejad ning avaliku elu tegelased. Järgnevalt olgu ära toodud mõned tuntud kirjanike mõtted.

Margaret Atwoodi, tänapäeva väljapaistvamaid Kanada kirjanikke, romaanide “Röövelpruut“, “Kassisilm” ja “Teenijanna lugu“ autori soovitus ülikooli lõpetajatele on: „ Olge valmis ebaõnneks. Täna lastakse teid lendu – kuigi, sestsaadik, kui ma ise selle kogemuse osaliseks sain, olen ma mõelnud, miks seda aega “kokkuvõtete tegemiseks” nimetatakse. “Väljaviskamine” oleks etem sõna. Isegi parimail aegadel on lõpuaktus võrreldav kaljult allalükkamisega, aga praegu pole ajad kaugeltki mitte kõige paremad. Kui te pole sellest veel ise aru saanud, siis mina olen täna siin selleks, et öelda: koht, kuhu te peagi satute, on üsna ebameeldiv. Mis puutub ülikoolidiplomisse, siis mõnel päeval võib teile tunduda, et teid on koos külmkapiga džunglisse saadetud ning teie esimeseks ülesandeks on leida maandatud, kolme auguga kontakt. Mis veelgi hullem, peagi jõuab kätte aeg, mil ärkate keset ööd, ning teid hakkab vaevama mõte, et teie ülikoolikaaslastest on paljud juhtivatel ametikohtadel või lausa riigipiruka kallal. Kui meestele miski üldse hirmu peale ajab, siis see mõte teeb seda kindlasti. Lõppude lõpuks ei teadnud nad kooli ajal sugugi teist rohkem ja on vaevu usutav (teie enda järgi otsustades), et nad vahepeal eriti palju targemaks oleksid saanud. Siis võib teile tunduda, et viimaseks õlekorreks on kas küünte närimine, mantrad voi sörkjooks. Need, kes loomade käitumist on uurinud, nimetavad selliseid asju kompensatoorseteks tegevusteks. Ka kratsimine kuulub tegevuste hulka, mis lahendamata konfliktiolukordades lohutust pakuvad.“

Anna Quindlen on nii viljakas kirjanik kui ka lektor. Ta lausub äsjalõpetanutele: “Jätke kõrvale see, mida ootavad teilt sõbrad, mida nõuavad vanemad ja paluvad tuttavad. Jätke kõrvale tänapäeva kultuuri sõnumid läbi reklaami, meelelahutuse, põlguse ja etteheidete selle kohta, kuidas te peaksite käituma… Kõige raskem ülesanne siin elus on oma teed astudes ümbritseva survest mitte välja teha, tunnustada nii introverti, klouni, kunstnikku, arulagedat, rumalat kui ka mõttetarka… Enamik lõpuaktuse kõnedest soovitavad teil teha midagi erilist: esitada väljakutse tulevikule, vaadata järgmisesse sajandisse. Mina teie asemel ei hakkaks selliste asjadega vaeva nägema. Visake need mõtted peast. Loobuge jaburast ja piinarikkast täiuseihast, mis paljusid meist jälitab suurema osa elust. See iha sunnib meid endas kahtlema, kahjustab meie enesehinnangut ja põhiolemust, meie veidrusi ja nõrkusi ning valmisolekut suurteks muutusteks, mis on väga halb. Ärge laske sel juhtuda. Hakake juba täna ütlema “ei” neile, kes arvavad, et teavad, mis on õnn, pidades selleks inimkogemuse keskmist. Võtke kuulda seda vaikset häält enda sees, mis käsib teil minna teist teed… Sellest oleneb rohkem, kui te arvata oskate.

Üks Ameerika parimaid romaanikirjanikke Ernest Hemingway kes lõi sellised kahekümnenda sajandi klassikasse kuuluvad teosed nagu “Jumalaga, relvad“, “Ja päike tõuseb” ja “Kellele lüüakse hingekella” andis elukutse valiku kohta järgmist nõu: “Olin kaheksateist ja Papa maksis endiselt mu söögi, elamise ja koolihariduse eest. Ikka leidus hetki, mil me saime rääkida ja, kummaline küll, Papa andis mulle endiselt head nõu. Ta ütles, et tegelikult pole tähtis, mida sa teed, peaasi, et see sind tõeliselt huvitab, et peaksid seda oluliseks ja tulemus oleks vaeva väärt. Oled sa üldse mõelnud, mida sa tõeliselt teha tahaksid? Otsustasin saada kirjanikuks.”

Populaarne ameerika romaanikirjanik Kurt Vonnegut on oma tuntud romaanides “Tapamaja, korpus viis“, “Kassikangas” meisterlikult ühendanud sõjavastased tunded, ühiskonnakriitika ning ulme. Ta on öelnud: “Minu onu Alex leidis inimeste juures laiduväärse omaduse: nad annavad endale harva aega märgata ja tunnistada, kui õnnelikud nad on. Ta ise püüdis seda parimatel hetkedel alati teha. Näiteks istusime suvel õunapuu all ja jõime limonaadi, kui onu korraga keset jutuajamist tähendas: “Eks ole praegu hea olla?” Niisiis, ma loodan… et teie, Aadamad ja Eevad, kes te siin mind kuulate, teete elus samuti. Kui kõik on hästi ja hinges valitseb rahu, siis peatuge hetkeks ning ütelge: “Eks ole praegu hea olla?”

John Grisham on üks maailma populaarsemaid kirjanikke. Tema kohtuainelistest põnevusromaanidest on tuntud “Firma”, “Klien“, “Piparkoogimehike”, “Vihmameister“, “Partner”, “Testament”. Tema sõnumiks on: „Valmistuge etteaimamatuks. Kui ma viisteist aastat tagasi siinsamas saalis istusin, olin ma üsna rahulolev ja enesekindel, võib-olla isegi pisut uhke, sest juba siis, kahekümne kahe aastasena, teadsin ma täpselt, mida ma oma eluga teha kavatsen. Mul oli käik valmis mõeldud, olin kindel, et kõik läheb kenasti paika… Jah, viisteist aastat tagasi teadsin ma täpselt, mis mind ees ootab, aga jumal tänatud, kõik läks hoopis teisiti. Kui teil peaks järgmise kümne aasta kohta kena plaan valmis olema, siis vaadake ette. Elul võivad teiega hoopis teised kavatsused olla. Elu võib teile kinkida ootamatuid võimalusi ja oleneb teist, kas te võtate need vastu, kas teil on julgust ja eneseusku neist kinni haarata. Elul on teie jaoks varuks ka ebaõnne ja raskusi, võib-olla isegi õnnetusi, nii et olge valmis. Sellest ei pääse keegi.”

1907. aastal Nobeli kirjanduspreemia teeninud Rudyard Kipling andis oma koolis viibivale pojale Johnile järgmist isalikku nõu: „Ma ei hakka sind õpetustega tüütama. Oled kindlasti tubli, aga palun tunne huvi ka oma kaaslaste ja ümbritseva keskkonna vastu. Nüüd oled sa maailmas mingil määral omapead ning peaksid teadma elu suurimat saladust: nii, nagu sina kohtled maailma, kohtleb maailm ka sind. Kui naeratad, naeratatakse sulle vastu. Kui kortsutad kulmu, näed kõikjal tusaseid nägusid. See saab sulle selgeks juba esimese nädala jooksul. Mainisin seda lihtsalt, et tunneksid ära, kui see sind puudutab.“

George Plimpton, kes on nii ajakirjanik, raamatute autor, toimetaja kui ka näitleja osales kord lõpuaktuse kõnede raamatu koostamisel ja sai nii teada, milliseid nõuandeid kõnelejad olid elluastujatele jaganud. Tema väljavalitud soovitused lõpetajatele on:

Ärge kunagi kaotage usku.

Armastage üksteist.

Looge tugevad perekonnad.

Uurige välja, millega tegeles teie vaarisa.

Keerake televiisor igaveseks kinni.

Küpsetage üks šokolaadikook.

Kuulake oma südamelööke.

Ärge istuge tuimalt kella vahtides. Helistage seda.

Nuusutage lilli

Magage paljalt.

Riskige.

Muretsege endale kaasaskantav rumaluse detektor.

Uskuge endasse.

Lubage endal olla lahe.

Vastu tuult astudes kummarduge ettepoole.

Hoidke vannikardin alati seespool.

Pakkige asjad lahti ja minge tagasi klassidesse.

Postitatud 30. mai 202231. mai 2022 kirjutas Maris Adamson

Hüvasti, kollane kass

Hüvasti, kollane kass

Kass – elegantne, hell, südamlik, armas, sõltumatu, õõvastav ja alati põnev.

Kass ehk kodukass (Felis catus) on kaslaste sugukonna kassi perekonda kuuluv väike kiskja, kaslaste hulgas ainus koduloom. Kodukasse arvatakse maailmas elavat 600 miljonit ehk rohkem kui kõiki teisi kaslasi kokku. Inimeste ja kasside kooselu sai tõeliselt alguse koos põlluharimisega: viljaaidad meelitasid ligi hiiri ja rotte, need omakorda kasse, kes olid nende looduslikud vaenlased.

Esimesed kassi jäänused inimese jäänuste kõrvalt on leitud Küprose saarel asuvast vanemast matmispaigast, mille tõttu kassi kodustamise aeg paigutatakse nüüd ajavahemikku 9000–7500 eKr. Vana-Egiptuses palsameeriti kasse kui pühi loomi samamoodi nagu inimesi. Keskaja Euroopas peeti kassi deemonlikuks. Kodukass on Eestis tuntud umbes tuhat aastat.

Oma öise ringirändamise ja salaja hiilimise tõttu muutus kass ebausu objektiks. Kõik teavad, et kui must kass läheb üle tee, siis läheb sellel päeval halvasti. Seda saab parandada sellega, et keerad ringi ja lähed teisest tänavast. Silmi pesev kass tähendab külaliste tulekut. Usutakse, et kass tunneb ära inimese haige koha, ja seejärel ravib, st heidab selle koha peale magama. Musta kassi seostatakse musta maagiaga ja nõidadega .

Tuntud on ütlused: „Kannab nagu kass poegi“, „Mine kassi saba alla!“, „Appi, appi, kass läks kappi!“

Kass on tänapäeval üks levinumaid ja armastatumaid lemmikloomi, kes leiab kasutamist reklaamis ja esineb tihti trükimeedias. Enamikule tänapäeva inimestest, kes elavad (või tahaksid elada) koos lemmikloomaga, tundub elu kassiga oma linnakorteris, igati sobilik, isegi endastmõistetav.

Kass lemmikloomana on ta hõivanud tähtsa koha ajakirjanduses. Lähiminevikus oli Eesti ajakirjanduse erilise huvi objektiks Juhan Partsi peaministriks olemise aegne Stenbocki maja kass Miisu, kel oli mõnda aega koguni “oma” vestesari Postimehes.

Jaanuaris 2022 võitis kass Augusti promenaadi projekt Tallinna kaasava eelarve rahvahääletuse Põhja-Tallinnas. Kopli tänaval elavale üheksa-aastasele hiirekuningale Kalamaja Augustile pühendatakse promenaad, mille kujundamiseks oodatakse ideid kohalikelt. Kass Augustist on saanud Kalamaja kuulsus ning tal on isegi omanimeline Facebooki lehekülg ja Instagrami konto.

Tõenäoliselt on kass ka kogu loomariigi põnevaim kirjanduslik tegelane.

Veebruarikuus 2021 oli ERR Lasteekraani kodulehel võimalik esitada lõpphääletusele oma soosikuid lemmik muinasjututegelse valimisele. Saabastega kass tegi seal võimsa lõpuspurdi, möödudes enamiku ajast juhtinud Punamütsikesest.

Muinasjututegelastena on kassidest tuntud veel Irvik Kass Lewis Carrolli raamatust “Alice imedemaal” , Rudyard Kiplingi “Kass, kes kõndis omapead“, vana armas Basilio Aleksei Tolstoi “Buratinost”.

Astrid Reinla kirjutas mitmeid toredaid jutustusi kassidest. Heino Väli on kirjutanud kassijutu “Kit Kurnähh, kaardiväelane”. Eno Raua raamatus “ Kassid ja hiired” leiab lühijutt kassidest.

Mihhail Bulgakovi teoses “Meister ja Margarita” on Wolandi kaaskondlane Peemot – suur must kass, vurrud uljalt õieli. E. A. Poe on kirjutanud novelli “Must kass“.

Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni romaan „Õpetlikke ülestähendusi kõuts Murri sulest” on autori tahtel kirja pandud abstraktselt mõtleva ja kõrgesti haritud kassi poolt.

Akif Pirinçci romaanis“ Felidae“ on detektiiviks kass Francis ja mõrtsuka ohvriks on langenud samuti kassid. Kassimaailm ei ole aga kuigi kaugel inimmaailmast ning kassidel on nii mõndagi öelda ja arvata ka inimeste tegude ja moraali kohta.

“Hüvasti, kollane kass” on Mati Undi esimene romaan, mille autor kirjutas veel keskkooliõpilasena aastal 1963. Hiljem ilmub Undi ümberjutustus oma esikromaanist “Tere, kollane kass!“ , kus pärisvaled on asendatud usutavamate valedega.

Eestis on ka tuntud kirjanikepere Kass. Asta Kass oli eesti lastekirjanik. Tema abikaasa Kalju Kass oli ajakirjanik ja kirjanik-humorist. Tütar Kristiina Kass on samuti lastekirjanik.