Aita. Leili. Vambola. – Andres Saal

Enne, kui eestlaste teleekraanidele jõudsid „Metsik roos“ ja „Tahmanägu“ olid meil endil olemas juba oma kodumaised „ajaleheseebid“ nimedega „Vambola“, „Leili“ ja „Aita“. Need ei jäänud karvavõrdki Kolumbia ja Mehhiko kaasahaaravatest ning südantlõhestavatest saatusedraamadest maha. Pigem olid nad veelgi seiklusrohkemad, veelgi salakavalamate keerdkäikude ja jahmatavate paljastustega.

Ohhh, kui palju minestushoogusid, kui palju viimase hetke pääsemisi surmasuust, kui palju kadunud, röövitud ja päästetud kaksikõdesid!

Iga õige Eestimaa sõjamees oli blond, laiaõlgne, isamaale ustav ning armsamale truu. Iga õige Eestimaa neiu oli blond, sinisilmne, neitsilikult puhas, vanematele kuulekas ning oma väljavalitule surmani truu. Iga Eestimaa vastane oli salakaval, jälgi silmnäoga, rahamaias ning südamepõhjani kurjust täis. Must oli must, valge oli valge ja rohi oli roheline. Eestlaste iga kõneldud lause sisaldas vähemalt ühte järgnevatest sõnadest: aus, õilis, ustav, isamaa, või Taara. Võis ka kõiki neid sisadada korraga! Selline oli see eluke veel vabal Eestimaal 13. sajandi alguses Andres Saali poolt kirja pandud romaanis.

PS: Kui kunagi on kellelgi vaja tuua näidet romantismist kirjanduses, siis kõik Saali romaanid sobivad selleks suurepäraselt. Löö raamat lahti ükskõik kust ja romantismi tuleb mühinal. /internetist/