Hõbevalge. Reisikiri tuulest ja muinasluulest – Lennart Meri

• Laevad lähevad lendu
• Punased purjeained
• Hõbevalge tee
• Laevades on nende suurim võim
• Kuusteist aastat Idrisiga
• Tallinn legendide sudus
• Poja maa ja Ema maa
• Esimesed kaptenid
• Kus lõpeb luule, kust algab ajalugu?

“Hõbevalges“ kõneleb Meri viimaks ihuüksi, dialoogipartnereid ei ole enam, me kuuleme vaid öövaikuses mediteerivat häält. Meri kõneleb pikaldaselt, kaunite kiilundite ja kõrvalekalletega, alati üle aja. Ta kõneleb sellest, et kõigi kaugete kraide kaudu on ta avastanud põhiliselt üheainsa maa, Eesti, ning oma maa ja ilma vaate.

Vikipeediast:
„Hõbevalge: Reisikiri tuulest ja muinasluulest“ on Lennart Meri kirjutatud raamat, mis ilmus esimest korda 1976. aastal. Meri arutleb teoses poolteaduslikult ja fantaasiaküllaselt eestlaste ning teiste läänemeresoomlaste mineviku üle.

Paljude lugejate arvates on „Hõbevalge“ näol tegu ühe meisterlikuma käsitlusega Eesti minevikust. Autori žanrimääratluse järgi on tegu reisikirjaga, ent enamiku raamatust täidavad siiski visioonid elust muistse Läänemere kallastel, reisikirjeldused puuduvad peaaegu sootuks.

Põhilisemad teemad raamatus: meri kui eestlaste ilmavaate, kultuuri ja olemuse peamine vormija, Kaali meteoriidiga seostuv problemaatika, mis seotakse osavalt antiikaegsete maadeavastuste ja maailmakirjeldustega, Tallinna kaugem minevik ja merenduse areng Läänemere kallastel läbi aegade. Enamiku raamatust moodustab etnoloogiline materjal (põhiliselt eesti rahvalaulud ja tavandid) ning autori teravmeelsed tõlgendused nende alusel.

1983. aastal ilmus „Hõbevalget“ täiendav raamat „Hõbevalgem“, mida autor ise nimetas mitte järjeks, vaid sissejuhatuseks ja esimeseks peatükiks oma eelnevale teosele.