Albumi “Kalevipoeg kunstis” eesmärgiks on tutvustada eepose ainetel loodud kunstiteoseid ning anda üldpilt selle tähtsa teema arengust eesti kunstis.
Kui Faehlmannil ja Kreutzwaldil tekkis idee eepose koostamiseks, tulid ka esimesed katsetused selle illustreerimiseks. Aastail 1840–1841 valmisid Friedrich Ludwig v Maydellil sulejoonistused, samasse aega jäävad ka Georg Friedrich Schlateri akvarellid ja Oskar Hoffmanni „Kalevipoeg põrgu väravas”.
19. sajandi keskel lõpetas Peterburi kunstide akadeemia esimene eesti rahvusest kunstnik Johann Köler. Temalt on ka Kreutzwaldi portree, käes raamat „Kalevi poeg”. Kohe lisandus talle skulptor August Weizenberg, kes raius valgesse marmorisse Kalevipoja ja Linda. Need on tehtud, järgides antiikse klassika eeskujusid, eeskätt Kalevipoeg on kui Herakles.
Kõik muutus ärkamisaja järel, kui maad võttis rahvusromantiline juugend. Eesotsas Kristjan Rauaga hakati otsima õiget rahvuslikku stiili ja vormi. Kalevipojast vaimustus Nikolai Triik, kelle üks uhkemaid teoseid on triptühhon „Lennuk” 1910. aastast. Kalevipoega otsis ka Oskar Kallis, kes kombineeris rahvakunsti ornamentikat juugendiga (nt „Kalevipoeg allmaailmas”, 1915). Kristjan Raua Kalevipoja pildid olid eeskujuks järgmistele. 1951. aastal ilmus uus „Kalevipoeg”. Kunstnike kollektiivi kuulusid Alo Hoidre, Ott Kangilaski, Richard Sagrits, Richard Kaljo ja Edith Paris. Kalevipoeg oli ikka linalakk, palk käes, mõõk puusal. 1961. aastal ilmus Evald Okase illustratsioonidega „Kalevipoeg”
Rööptekst vene keeles.
