Kristlike pühade päritolu – Arnold Bittlinger

Paljudele inimestele on ristiusu pühad saanud hämmelduseks. Nad ei tea, mida nendega peale hakata. Nii näiteks on perekond, kes advendiajal igal õhtul advendipärja juurde koguneb, advendilaule laulab ja teisi advendikombeid täidab saanud harulduseks. Ristiusu pühade ammustest aegadest tuttavad sümbolid on tänapäeval kõnekad üksnes vähestele inimestele.

Seetõttu huvitavad mind juba pikemat aega küsimused: kuidas võiksid kirikuaasta pühad meile taas lähedasemaks saada, kuidas saaksime aktualiseerida ristiusu pühadega seotud sümboleid, pilte ja tekste nii, et kogeme oma elus nende uuendavat jõudu? Arvan, et niisugustele küsimustele vastamiseks võib olla suurt abi süvapsühholoogiast. Süvapsühholoogiale, eriti analüütilisele psühholoogiale, nagu seda õpetas C. G. Jung, on sümbolid hingelised kujutlused, mis toimivad ravivalt ja uuendavalt. Niisuguste kujutluste hulka kuuluvad tähtede sümbolid – nende juurde kuuluvad ka sodiaagimärgid – ja planeetide sümbolid. Sümbolite keel kujundab ja ilmestab kogu kirikuaastat ning avab pühasid tähistavatele inimestele saladusliku, kuid siiski väga lähedase maailma. Nii kohtame advendi pühapäevadel nelja sodiaaki kujundavat elementi ja kannatusnädalal seitset planeeti, mis on samaaegselt seitsme nädalapäeva arhetüübid. Petlemma tähes kohtame väga sümbolirikast tähtede konjunktsiooni ja taevalinna vääriskivides maailma Kristuse valgusega valgustatud ja küpsuseni jõudnud ajastut.
Kui laseme neil sümbolitel mõjustada oma hinge, siis juhtub midagi kahetist: ühelt poolt kohtame arhetüüpilisi kujundeid, mis aitavad meid edasi jõuda individuaalsel teel terviklikkuse poole; teiselt poolt kaasavad sümbolid meid individuaalsuse piire ületavasse kosmilisse reaalsusesse, kus on samuti meie kodu. Eelkõige aga kohtame kõigis sümbolites arhetüüpiliste kujundite taustal asuvat keskset algkuju – Jeesus Kristust. Me ei kohta teda ainult kogu kosmost täitva kosmilise Kristusena (Pauluse kiri efeslastele 1,23), vaid meis peituva Kristuse, enda tõelise MINAna.”